Adolf Hitler - Eneseohverduse juht

(Führer der Selbstaufopferung)

Natsionaalsotsialismi liikuma panevaks jõuks on eneseohverdus, nagu see igal  revolutsioonilisel liikumisel on. Meie liikumine on ainulaadne, mitte ainult sellepärast, et meie juht on olnud meile eneseohverduse eeskujuks poliitilise võimuvõitluse ajal, vaid hoopis sellepärast, et ta kogu oma elu nii elas.

Kui Hitler veel noor oli, jättis ta kõik abiraha, mida ta sai, oma nooremale õele Paulale ja läks üksi vaenulikku maailma ja proovis seal üle elada. Kus tal tuli igapäevane leib raskelt kätte võidelda. See varajane omadus, teiste vajadusi enese omadest ettepoole seada jäi talle terveks eluks püsima.

Esimese maailmasõja ajal jagas Hitler teiste tavaliste sõduritega seda häda ja viletsust. Tema rügement jooksis rindel verest tühjaks. Kui rügemendi tugevus langes, nõuti igalt mehelt üha rohkem. Kellelgi polnud saavutused nii suured, kui Hitleril. Pidevalt osales ta vabatahtlikuna eri ülesannete täitmisel, võttis kõige ohtlikumad ülesanded enda peale ja tosinaid kordi pääses napilt surmast. Paistis nagu palja tahtega tooks ta võitu Saksamaale. Kui tema puhkus saabus, keeldus ta sellest ja andis oma puhkuse ühele abielus olevale mehele, selleks, et too kodus perega olla saaks.

Peale noa hoopi selga ja Saksamaa alandavat kaotust tõotas Hitler endale, et pühendab oma elu Saksamaa taas tõusule ja Versaillesi lepingu tühistamisele. Nendel võitlus aastatel pidi ta veelgi rohkemast loobuma kui oma noorusajal.

Ta riietus oli nii vilets, et üks partei kaaslane pidi füürerile ülikonna annetama, selleks, et ta saaks varasemate tööstuse juhatajate kokkusaamisele minna. Ta elas nii tagasihoidlikult selleks, et iga mark kuluks võitluse peale, seetõttu pidi ta ka oma suurest unistusest loobuma, (nii mõtles ta toll ajal) kunagi kunstnikuks või arhitektiks saamisest.

Materiaalsed annetused polnud ainukesed, mida partei oma juhilt nõudis. Hitler kaebas tihti, et ei saa kodu ja perekonda luua. Selle pärast, et ta ei saa abielluda, sest ta on terve Saksamaaga abielus. Hullem veel, ta ei saanud kunagi tunda isaks olemise rõõmu, ta lastele oleks see suureks koormuseks olnud, tema kohale astuda.

Kui sõda taas Saksamaale pöördus, pidi füürer oma linnade ülese ehitamise unistusest loobuma. Siis pani ta oma sõja vormi selga ja keeldus selle äravõtmisest kuni võidu saavutamiseni. Ta töötas vahet pidamata ja töökoormus aina suurenes. Tema peakorter „Hundi koobas" Rastenburgis, asus ühes soises metsas, kus talvel liiga külm ja suvel liiga palav oli. Ta kaastöötajad ei suutnud ära oodata, millal nad Berliini või Pariisi ümberasuvad.

Füüreri punkris kevadel 1945 kadus füürer tihti mõningateks minutiteks militaarplaanide arutamise ajal, et ainulaadsete natsionaalsotsialistlikke linnade mudeleid imetleda, millest ta unistas, et peale sõda neid püstitada, ta teadis väga hästi, et neid ei püstitata enam tema eluajal.

Vene granaatide rünnaku ajal ütles ta Waffen-SSi kindralile Leon DeGrelle, et kui temal oleks poeg olnud, siis oleks ta sellist tahtnud nagu DeGrelle. Veel ütles ta DeGrellele ja Hans-Ulrich Rudelile, et nende ülesanne on tulevikus olla eeskujudeks noorsoole oma kangelaslikkusega. Füürer ütles, et tema kannab viimset Saksamaa ohvrit ja ta ei jookse vaenlase eest minema, vaid võitleb vaenlase vastu kuni kibeda lõppuni ja siis ei lase ta demokraatidel ja bolševistidel rõõmu tunda, tema kohtu ette saatmisega või ta laiba mõnitamisega avalikkuse ees. Nii võitles ta edasi kuni „alaminimesed" vaid mõne meetri kaugusel olid ja siis tõusis ta Walhalla.

Adolf Hitler oli mees, kes ise ennast, ja oma terve elu oma rahva heaks ohverdas. Suurima vooruse moodustavad erinevad natsionaalsotsialismi tunnusjooned, näiteks ühe isiku eneseohverdus suure eesmärgi nimel. Sellepärast on üks natsionaalsotsialist väärtuslikum, kui 100 demokraati või vabariiklast. See ongi see, mis meid nii tugevaks ja kardetuks teeb.

Noore SA mehena töötasin ma 48 tundi nädalas ühes vabrikus, annetasin oma terve palga parteile, hoidsin partei kontorit puhtana, korraldasin paberitööd, korjasin allkirju palvekirjadele, tegin süüa, andsin tv intervjuusid ja vahete vahel võitlesin tänavakaklustes selle maailma kõntsaga, et rõõmu tunda. Enamust nn „ilusa ilma-natsionaalsotsialiste" oli raske leida, kui oli vaja tööd teha või raha annetada. Sellepärast ei ülla mind, et tood mitte mõne surma- või pommiähvarduste tõttu välja jäätakse, vaid hoopis see tõttu, et end vähe natsionaalsotsialistideks tunnistasid. Nad tahtsid „nalja" saada ja kasutasid teisi kamraade ohvreid ära. Sellised lahkusid parteist suhteliselt ruttu, iga kord kui nii läks, muutusime me üha tugevamaks.

Võrreldes füüreri eneseohverdusega on minu raha, minu higi ja veri pigem tähtsusetud ohvrid. Igatahes on tänapäeval meie liikumine täis kamraade, kelle ohverdused on neist kangelased teinud: tõelised natsionaalsotsialistid nagu Reinhard Sonntag, kes oma elu paar aastat tagasi pidi andma ja Gottfried Küssel, kes 7,5 aastat vangis oli, nii nagu paljud, paljud teised, keda siin turvalisuse põhjustel nimetada ei saa ja ilma kelleta te praegu seda lehte käes hoida ja seda artikelt lugeda ei saaks.

Meie natsionaalsotsialistid hindame üht meest või naist vaid ühe punkti järgi, nimelt kui palju nad end ohverdavad võidu nimel. Kui targad(või targad tahavad olla), kui rikkad nad on, kui palju nad väidavad, head võitlejad olla või kui palju õlut nad suudavad juua, kõik see ei tähenda midagi…vaid nii palju kui isik endast annab!

Iga üks meist - teie ja mina kaasa arvatud – peab ise endale selle tähtsa küsimuse esitama.

Heil Hitler!

Eesti Keel