Dietrich Eckart : Luuletaja, Mentor, Märter

Erilist rolli rahvussotsialistliku liikumises varases ajas mängib juba 1919 DAPga liitunud , Neumarktist Oberpfalzist pärinev luuletaja ja näitekirjanik Dietrich Eckart. Tema filosoofiliseks tipp saavutuseks on 1912 tema poolt Henrik Ibseni Draama "Peer Gynti" tõlkimine saksa keelde. Eckart oli ka mitmete antisemiitlike ajakirjade autor ja väljaandja. Nii näiteks alates 1919 Thule - Ühingu toetusega ilmuv nädala ajakiri „Saksa keeles öelduna" („Auf gut deutsch") . Dietrich Eckart, kes Hitleri septembris 1919 avastanud oli, sai ta sõbraks ja õpetajaks, ta oli oma radikaalse rahvusluse, antisemiitlike ja antidemokraatlike vaadetega Hitleri ideoloogiliseks eeskujuks. (Dietrich Eckart ütles juba aastal 1920, et juudid tuleb hävitada).

Eckart sattus 1923 sekkeldustesse, kui – Weimari ajal üsna ebatavaline – kohus otsustas, kirjaniku vastu süüdistus esitada, antisemiitlike rünnakute pärast tolle aegse riigipresidendi Friedrich Eberti vastu ja ka too solvamise pärast. Põhjus selleks oli Eckarti bayeris Mundartis avalikustatud lendleht, „Miesbacher Haberfesttreiben 1922", mis kujutas Friedrich Eberti juutide, Saksamaa vastu suunatud huvide marionetina. Leipzigi riigikohtu poolt 12. märtsiks 1923 määratud kohtuprotsessile Eckart ei ilmunud, ja nii anti välja tema vahistamiskäsk. Aprilli lõpus saadi teada, et Leipzigi kriminaalpolitsei otsib Eckarti tõsiselt taga. Adolf Hitler lasi relvastatud SAl ta Müncheni korteri ees valvel seista, kuid ähvardav arreteerimine näis ainult aja küsimus olevat.

Christian Weber, üks väheseid Adolf Hitleri sinatamis-sõpru ja ürgvana NSDAP võitleja – ta kandis liikmeumbrit nr. 15 – teadis üht peidikut. Ta tundis kedagi, kelle juures sai tagaotsitavat Dietrich Eckarti varjata, mõtles oma sõbrale nimega Bruno Büchner, puhkepaiga "Moritz" elanik, hilisem Platterhof Obersalzbergis, ülalpool Berchtesgadenit. Toll aegne Stabschef der SA Ernst Röhm organiseeris öö ja udu aktsiooniga Eckarti transpordi Berchtesgadenisse. Sinna saabus mõned pävad hiljem Adolf Hitler külastuseks. Sõja ajal , aastal 1941 meenutas ta ühes oma öises monoloogis seda esimest päeva Obersalzbergil.

„ Ma teadsin nüüd, et ülalpool Berchtesgadenit on üks puhkepaik. Ühel aprilli päeval võtsin ma oma noorema õe ja ühe juhi kaasa. Ma ütlesin neile , et mul on läbirääkimised paari härraga seal ja jätsin nad Berchtesgadenisse, et Weberiga jala üles minna. Nüüd algas järsk mäkketõus, mis ei tahtnud sugugi lõppeda! Kitsas tee, lumes.

„Sa", ütlesin ma , „oled sa hull?" Kas see tee ei lõppe kohe? Usud sa, ma ronin Himalayasse üles, kas ma olen järsku nüüd mägikitseks hakanud? Issandjumal, kas te siis paremat kohta ei leidnud? Kui see nüüd veel nii palju aega võtab, lähen ma tagasi, ööbin all, ja ronin päeval üles".

Ta: „Me oleme ju kohe üleval". Ja järsku nägin ma üht maja enda ees. See oli puhkekodu "Moritz". „On meil üldse tuba?"

„Ei. Aga kus väljas saapaid pole, võime sisse minna. " Telefooniliselt ei saanud me ju enda tulekut ette teatada.

„Nüüd vaatame, kas Dietrich Eckart ka kuskil on."

Me koputame ühele uksele.

„Diedi, Hunt on kohal!"

Öösärgis tuleb ta välja oma karvaste jalgadega. Tervitus. Ta oli täitsa liigutatud.

„Mis kell pean ma hommikul vara tõusma?"

Ta: „Seitsme, poole kaheksa aeg on kõige ilusam"! – ma polnud maastikust veel midagi näinud. Järgmisel hommikul ärkan, on juba päris valge. Ma lähen verandale ja vaatan välja : See on imeline! Vaade Untersbergile, kirjeldamatu! Eckart oli juba all, proua Büchner naeratas. Eckart tutvustas mind Büchnerile: „See on mu noor sõber, härra Hunt". – Kellelgi polnud aimugi, et mina see sama kuulus Adolf Hitler olin. Eckart oli seal kui doktor Hoffmann.

Pärast ebaõnnestunud marssi Feldherrenhallele, 9. novembril 1923, - milleks Eckart Hitlerit julgustas – arreteeriti ta järgneval päeval. Tema raske südame haiguse tõttu aga lasti ta veidi enne jõule vabaks. 26. detsembril 1923 suri Dietrich Eckart 55 aasta vanuselt. Ta maeti 30. detsembril Berchtesgadeni Mägikalmistul. Veel täna seisab ta võimas hauakivi seal.

Adolf Hitler müstitseeris pärast 1933 aastat oma mentori ja nagu ta teda avalikult nimetas – „isalik sõber", nii nagu ta näiteks Dietrich Eckarti eelistatud viibimis toa Platterhofis mälestuspaigaks tegi. Selles toas ei tohtinud midagi muuta. Vaid visioonäärist luuletaja büst pandi sinna, nagu ka Pruunis majas Münchenis oli. Kui 1938 kui alustati Platterhofi uuendamist ja suurendamist, - plaanid nägid ette 150 tuba ja 300 voodit pluss kõik kõrvalruumid, lammutati kõik vanad ruumid, peale Dietrich-Eckardi-Toa, mida ei tohtinud puutuda. Uus Platterhof tuli selle ümber ehitada.

Eckart oli Adolf Hitleri varasele esiletõusmisel tähtis osa. Hiljem nimetati teda ka nägijaks, kuna ta oli juba liikumise varastel aastatel. Kuulutanud Adolf Hitlerit kui sakslaste tulevast juhti.

Hitler, kes end Dietrich Eckarti õpilasena nimetas , ja ühes austusavaluses ütles, Eckart olevat „luuletusi kirjutanud, nagu Goethe", austa teda kui ükski teine ta vanadest võitlejatest. Ta nimetas teda oma raamatus „Mein Kampf" sõnaliselt märtriks ja pühendas talle selle lõpplause:

Ja nende hulgas tahan ma kätte maksta ka selle mehe eest, kes üks parimatest oma elu oma, meie rahva ärkamisele pühendas luuletamise ja mõtlemisega ja lõpuks teoga:

Dietrich Eckart.

Eesti Keel