Gerhard Lauck
NS-NACHRICHTEN, nr 104/4 – suvi 2000 (111)
Natsionaalsotsialism ei kannata mingil moel tõeliste kangelaste ja kangelannade puuduse all. Nende teod, nende saavutused ja eelkõige nende ohvrid on meile eeskujuks, kohustuseks ja jõuallikaks.
Minu põlvkonnal, esimesel „sõjajärgsel generatsioonil", on olnud võimalus nende paljude kangelastega ka isiklikult kohtuda. Siiani mäletan ma oma esimest kohtumist kuulsa ooberst Hans-Ulrich Rudeliga tema majas Kufsteinis Tirolis. See oli suur au!
Samas on mitmed teised kamraadid minule isegi veelgi suuremat mõju avaldanud. Esiteks seepärast, et nendega olen ma kauem koos olnud kui ooberstiga ja teiseks: nad olid „täiesti tavalised inimesed", kes saavutasid palju enamat kui „tavalist“.
Näiteks: vanad SA-kamraadid nagu Walter Luttermann ja Karl-Ferdinand Schwarz, abielupaar Müller ja „Armin’id" HJ-generatsioonist, Thies Christophersen; sõjajärgse põlvkonna võitlejad nagu Michael Kühnen, Gottfried Küssel, Michael Storm ja teised, keda ma siin turvalisuse pärast ei nimeta.
Mõningad eeskujud või juhtumid on mind eriti mõjutanud:
…1945. Sõda on läbi. Kõik kaotatud. Elu mõttetuks muutunud. Lähed metsa ühe raudtee juurde. Istud rööpal ja ootad mõnda rongi, mis sellele kurvale elule lõpu teeks. Mõtled järele. Siis jõuad teisele järeldusele. Kui sa ellu jäid, siis võib-olla saad ehk ühel päeval veel midagi mõttekat füüreri nimel korda saata. Tõused püsti ja lähed tagasi koju. Aastad mööduvad, kevadel 1972 kuuled sa ühest Breslaust küüditatust ja kuuled, et on olemas NSDAP/AO. Sa astud ühe esimesena selle liikmeks. Sa saad üheks hoolsamaks kaastöötajaks. Teed vabatahtlikku tööd – aasta-aastalt, aastakümnelt-aastakümnesse. Sa annetad märkimisväärseid rahasummasid, kuigi sa just rikas pole ja tegelikult küllaltki tagasihoidlikult elad. Kõrges vanuses jääd pimedaks. Aga sa töötad edasi – voltimist ja ümbrikku panemist saad siiski veel teha.
…oled surmhaige, sul on vähk. Vaevu saad süüa ja magada. Käimine on raske ja väsitav. Midagi saad siiski veel teha: vead ennast kirjutuslaua juurde ja teed arvutiga tööd. Tundide kaupa, sest on raske, püsti tõusta ja tooli juurde uuesti tagasi tulla. Päevast päeva, aastast aastasse. Nii töötad sa ka oma viimase elupäeva hommikul. Pärastlõunal saabub surm.
…1945. Noor sõdur võitleb peale relvarahu ikka veel edasi. Hiljem jääb ta küll vahele, aga libahundina (Werwolf) teda ei paljastata. Mitmed aastad mööduvad ühes „kasvatamatute" erilaagris. Lõpuks vabadus ning kohe algab poliitiliselt aktiivne tegutsemine. Taas vangla, kaotad naise. Uuesti vaba. Kohe tegutsema määrava tähtsusega tööle NSDAP/AO ülesehitusel (70-ndatel). Kuid üks reetur tähendab taas vanglat. Kaotad ka teise naise.
…neli aastat vanglat oma vaadete pärast kuni viimse päevani ära istutud. Siis saabub vabaduse päev. Kohe poliitilise töö juurde. Terve aasta täis andumust möödub. Sellele järgnevad neli aastat vanglat oma seisukohtade tõttu. Siis saad jälle vanglast välja, kohe taas poliitilise töö juurde. Jääd aktiivseks kuni surmani.
…tegelikult tahaks abielluda, aga partei vajab tööjõudu ja finantsvahendeid. Pere loomine peab veel mõningaid aastaid ootama. Jääd raskelt haigeks, kuigi oled noor. Peret enam ei tule, vaid ainult surm.
…oled sõjas raskelt haavata saanud, mõlemad jalad ära, üks käsi otsast. Teine käsi vigane. Aga sa ei ole abitu, saad veel telefoniga tööd teha. Tänu sellele telefonitööle laienes NSDAP/AO TV programm ühe aastaga ühest US-osariigist 16-sse osariiki.
…kriis: võtad üle teiste ülesandeid, mille jaoks sul mingit väljaõpet pole. Töökoha ja vabaaja vahetad välja poliitilise töö, pahanduste, mure ja stressi vastu. Aastaid, kuni kriisi lõpuni, teed sa seda tööd. Siis saad taas oma lasterohkele perele pühenduda.
Kamraadid!
Need on päriselt juhtunud lood!
Mina olen nende kamraadidega aastakümneid koos olnud. Neile kuulub meie tänu tulemuste eest, mida NSDAP/AO viimase kolme kümnendiga saavutanud on.
Olgu need kamraadid teile ühtlasi eeskujuks ja koputuseks südametunnistusele; olgu nad lohutuseks ja ergutuseks – nagu nad mulle olid!
Mõned teist saagu ise eeskujudeks nendele, kes hiljem meie ridadesse astuvad ja püha haakristilippu edasi kandma peavad, kui meid ükskord suurde rünnakrühma üles kutsutakse…
…sest me plagu on ülem kui surm!