Uudised

Viimati uuendatud 29.06.2006 (117)

25. juulil avab esimene Adolf Hitleri-mälestuspaik oma uksed

Thomas Brehl

Kas te tunnete Ted Junker’it? See nimi tuleb endale kindlasti meelde jätta! Ligi 87 aastat tähelepanuta, otsustas mõningase heaolu saavutanud US-kodanik ja endine Waffen-SSi vabatahtlik, kõrges vanuses veel ajalugu teha.

Kasutades ära ameerika õigusolusid, lasi vana võitleja oma farmis, mis asub Wiscontsinis, ligi 200.000$ eest. Püstitada Adolf Hitlerile mälestuspaiga, mille sissepühitsemine toimub 25. juulil, olenemata suurtest protestidest.

Ühes 135 m² suuruses „punkrilaadses hoones", tahab Ted Junker imestunud avalikkusele hoopis teistsuguse pildi ja oma nägemuse asjadest anda.

Mälestuspaiga pidev väljapanek sisaldab ka kõike, mis ühe „paha natsi" südant vapustab. Haakristilipud, füüreripildid ja üks „reliikvia natsionaalsotsialistlike paroolidega".

Kui mälestuspaiga ehitaja väljendab, et Hitler on „valestimõistetud ja võitjate poolt vääralttõlgendatud", siis see on juba kange tubakas ajavaimu eest sõdijatele, kui kolmanda riigi teatud aspektide tunnistajal on just samadel seisukohtadel, mis iraani riigipea Ahmadinejad, muudab olukorra eriti ülitundlikuks.

Avamist viimastel minutitel veel ära jätta pole ka erilist lootust. Kuna USAs kehtivale suurele sõnavabadusõigusele on muutnud ligipääsu kamraad Junkerile üsna rasketes.

Rindegeneratsiooni esindajad ennustasid juba 40 aastat tagasi, et kunagi ehitatakse veel Adolf Hitlerile mälestuspaikasid. Loodetavasti valmis nüüd esimene nendest kompleksidest...

NS: teiste avamine toimub vaid veidi hiljem!

20. mail toimus Tallinnas keskpäeva paiku meeleavaldus, kus nõuti selle eemaldamist. Aktsioon oli esile kutsud sündmustest, mis toimusid Eesti 9. mail, mil kommunism tähistab võitu nn fašismi üle Euroopas. Nimelt kogunevad iga aasta sel päeval punaveteranid Tõnismäele oma võitu tähistama. 9. mail oli aga see aasta saabunud ka mõni natsionalistlik demonstrandid, ühel oli sinimustvalge lipp ja teise plakat tabavate sõnadega: „Eesti rahvas – ära unusta: see sõdur okupeeris meie riigi ja küüditas meie rahva.” Sellele järgnes see, et nad viidi politsei poolt minema. Põhjenduseks toodi rahvusliku vaenu õhutamine! Eesti riigis korjati sõna otseses mõttes riigilipp ära ja lasti kommunistidel segamatult edasi oma samba juua! Peale seda kurba päeva Eesti rahva jaoks, on ähvardatud monument õhku lasta ja nüüd ka on see sinimustvalgeks värvitud ja valitsus ei võtta ikka selle teisaldamise suhtes midagi ette. Laupäevane aktsioon oli korraldatud Eesti Rahvusliku Liikumise juhtide poolt, ürituse võib lugeda edukaks kohale tuli 1000 inimese ringis, samuti kulges see suhteliselt rahulikult. Vastupidiselt sellele, mille eest oli Kanal 2 osavad propagandistid hoiatanud. Siinkohal tahaks kõiki natsionalistlikult meelestatud inimesi üles kutsuda liituma Eesti Rahvusliku Liikumisega, kui te vähegi hoolite oma isamaa saatusest.

ROHKEM KUI 50 MILJONIT KÜLASTAJAT on olnud NSDAP/AO pealehel 2005 aastal!

"Natsijääger" lõpuks kärvanud – üks suurepärane päev kõigile natsionaalsotsialistidele: üle maailma tuntud juut nn. "natsikütt" SIMON WIESENTHAL suri 96 aasta vanuselt Viinis. Wiesenthal ja tema järgi nimetatud „Simon Wiesenthali Keskuse" kaabakad olid endale ülesandeks võtnud, kuritegelikul viisil ja moel Reichi isasid ja kunagisi Kolmanda Riigi funktsionääre „jahtida". Igatahes sai Wiesenthali surmaga nn. „keskus" kibeda tagasilöögi. Loomulikult meelitab see ta järglasi, et just NSDAP/AO, mida – Wiesenthali järgi – juhib „ohtlikum uusnatsi-terrorist" Gerhard Lauck, peab nende "ülemust" Simonit meeles, kes parajasti peaks teel põrgu poole olema…

Rahaahned juudid pressivad Brandenburgi maavalitsuselt raha välja – end küünilisel viisil nimetav ordutokslike juutide ühendus „Seadusetruu juudi maakogudus" Brandenburgis heidab CDU poolt juhitud maavalitsusele ette koguduse sponsoreerimisel antisemitismi ja nõuab Johanna Wanka’dilt, majandus ja kultuuriministri, tagasiastumist. Põhjus: kogudusele valitsuse poolt 2000 aastal antud toetus 4.000,- DM, nn. „kultusesemete" soetamiseks ei olnud ilmselt juutidele piisav, nii et nad nüüd, sügavalt puudutatuna ja solvatuna, nõuavad 153.000,- Euro suurust summat. Potsdami halduskohus rahuldas „seadusetruude" – milline sobimatu nimi! – nõudmise selle summa maksmiseks. Tekib küsimus, milline liidumaa järgmisena juutide ahnuse ohvriks langeb…

Laupäeval 3. septembril toimus Lihulas mälestusüritus Eesti SS-Leegioni ausamba mahavõtmisele. Mälestussammas eemaldati mullu 2. septembril 2004, vägivaldsel viisil, mis jääb igavesti eesti rahva mällu. Toimunud üritus oli protestiks selle ebaõigluse vastu, mis valitseb Eesti Vabaliigis. Kohal oli mitusada rahvuslast ja patriooti. Lõuna paiku toimus kontsert ja õhtul oli tõrvikutemarss Lihula kalmistule, kus seisab vaid mälestussamba väike alus, mis aga on samas väga võimas sümbol. Selle sama aluse juures peeti kõnesid ja peeti ka neid meeles, kes Euroopa vabaduse eest võitlesid ja langesid. See sama päev tuletab ka noortele meelde, et ka nemad peavad võitlema Euroopa vabaduse eest, sest see olukord, mis nüüd valitseb on vaid juutluse ja sionismi orjus! Siinkohal on tähelepanuväärne meedia ässitamine rahvuslaste vastu, mis hakkab juba tasapisi selliseid mõõtmeid võtma nagu on Lääne-Euroopas tavaks.

 

800 šveitsi PNOS pooldajat (Rahvuslikult meelestatud šveitslaste partei )rikkusid Samuel Schmidil, vandeliidu presidendil, šveitsi rahvuspüha 1. augustil ajaloolisel "Grütli’il" põhjalikult ära. Schmidi segati sedavõrd oma kõne pidamise juures, mis koosnes Šveitsile osaks saanud välismaalaste sissevoolu kiiduhümnidest, pideva vilistamisega ja vahele hõigetega, et tal ei jäänud midagi muud üle, kui häbist punastada ja suu pidada. Hüüded nagu „Siga!" ja „Juudas!" näitasid oma mõju. Oma kõne lõpus – kahjuks väga lühikese – põgenes Schmid paaniliselt ja ei osalenudki šveitsi rahvushümni laulmisel, kusjuures ta algsel kujul: „Heil Dir, Helvetia!". Ikkagi šveitsi rahvuslike jõudude õnnestunud jõudemonstratsioon nagu ka üks korralik löök Berni juudirežiimile!

Saksamaa Liidukohus (BGH) otsustas kohtuprotsessis kolme kamraadi vastu Karlsruhes, et parool „Ruhm und Ehre der Waffen-SS" (Waffen-SSi au ja hiilgus) ei ole karistatav § 86 StGB järgi. Seda tohib kasutada, kuna on tegu „fantaasiaparooliga", mis pole NSDAP või ta all organisatsioonide poolt kasutuses olnud nagu näiteks "Unsere Ehre heißt Treue" (SS), "Alles für Deutschland" (SA) oder "Blut und Ehre" (HJ).

Juuli lõpust saadik on „Radio Wolfsschanze" uued osad NSDAP/AO-netilehel, inglise ja saksa keeles.

14. Juuli lasi Brandenburg, neljandat korda 1995 aastast saadik, ühe „paremäärmusliku" ühingu keelata. Tegu oli „ANSDAPO’ga". See nimi „Alternative Nationale Strausberger Dart Piercing und Tattoo Offensive" pidi olema varjunimi. Lühend viitavat NSDAP/AO’le! 21 korterit Strausbergis ja Berliinis otsiti sadade politseinike poolt läbi, relvi ja propagandamaterjali konfiskeeriti.

Sakslaste raamat vallutab Türgi – juba kolmdeist türgi kirjastust pakuvad füüreri teost Mein Kampf’i, enimmüüdud ja -levinud raamatut peale piiblit. Teos on väga nõutud ja juhib türgi bestselleriliste. Kuigi juba 1939 tõlgiti Mein Kampf (tiiteliga "Kavgam"), algas teose suurem edulaine alles selle aasta veebruaris. Lugejatering on nii suur, et kirjastajad ei jõua trükkimisega järgi.

Lugejate hulgas on inimesi erinevatest klassidest, vanusegruppidest ja päritolu, natsionalistidest kuni ameerikalikkuse- ja globaliseerimiskriitikuteni. Üha enam haritlasi ja ajaloost huvitatud akadeemikuid loevad "Kavgam’i", sellest saati kui huvi kahekümnendasajandi mõlema maailmasõja vastu on Türgis tärganud. Paljud tahavad autentseid allikaid lugeda ja mitte, langeda juutide võltsingutest „ajalooraamatute" ohvriks. Suurt huvi raamatu vastu näitavad üles MHP ja Genc partei, kui ka politseiakadeemiate õpilased. Üks endine MHP-saadik rõõmustas, et türklased reageerivad rahvusliku käitumisega imperialistlikule rõhumisele. Mein Kampfi lugemist nimetas ta ausalt suureks võimaluseks.

Seda suurt vaimustust füüreri teose vastu jälgib lääs, kui ka kasvavat antisemitismi ja –amerikanismi, suure murega. Nad teavad ka seda, et juutide naturaalne vaenlane on naturaalne sakslaste sõber. Edasised teosed, nagu kordustrükk raamatust „Siioni tarkade protokollid", on üha populaarsemad.

"Juudi-natsid"?! - Hamas, islamistlik Dschihad ja nüüd isegi "juutidest natsid " teevad iisraellaste elu raskeks. Nimetuse all "Israeli White Unity" on õnnestunud grupikesel, mis koosneb valdavalt UdSSRist pärit persoonidest, iisraeli armeed infiltreerida ja luua vene keelne netileht, kus on inforatsioone Auschwitzi vale kohta, juudinalju ja ka linke ehtsatele ns-netilehtedele. "Simon Wiesenthal Center’i" "Vihkamise vastane Taskforce", mida juhib MARK WEITZMAN menetleb juba palavikuliselt. Samaaegselt on ebaselge, kas need inimesed üldse on juudid või nad vaid väidavad seda, et saaks välja rännata.

1. mai demonstratsioon Leipzigis

Algus, kokkusaamine - ja kogunemiskoht oli - nagu alati Leipzig - kell 12 rongijaamas (Ostplatz). Selleks ajaks oli kokkusaamiskohas vaid 500 osalejat. Paljude kamraadide jaoks kujunes kohalereis raskemaks kui oodatud; eelkõige sellepärast, et parkides ümber kogunemiskoha oli positsioonidele asunud Antifa ja ootas oma ohvreid. Kamraadid, kes jala kogunemiskohta minna tahtsid, kogesid tõsiseid raskusi.

Rünnati kahte bussi Berliinist, ja lõhuti neid nii, et nendega tagasisõit oli võimatu.

Juba varakult oli aru saada, et politsei mängib aja peale, et demonstratsiooni edasi lükata või isegi ära jätta (see venitamistaktika on juba Leipzigis tuttav). Kõigepealt kutsuti Christian Worchi üles, lugema ette nõudeid (mis olid täis repressiivseid meetmeid). Kui see tehtud oli nõuti kõigi korraldajate isikutunnistusi. Selleks võeti tund aega, alles pärast mitmekordset nõudmist Worchi poolt, anti need tagasi.

Järsku püstitati kontrollid, mida iga osaleja läbima pidi ja kus ta läbi otsiti. Kuna osalejate arv vahepeal 1000 kamraadini kasvanud oli, kestis see vastavalt kaua. Uuesti pidi Worch politseile survet avaldama (valjuhääldiga), kontrolle kiirendama ja tegi neile selgeks, et nende venitustaktika on läbinähtav. Kamraadid, kes turvakontrollid läbinud olid, lasti edasi raudteejaamani. Varsti võis meeleavaldus alata.

Selle peale alustas Antifa esimest rünnakut: Nad lasid umbes 15 raketti demonstrantide pihta (mis muide nendeni ei ulatanud) ja ründasid politseid pudelite ja kividega. Peale 10 minutit toimus kumminuiade kasutus ja vasakud aeti kesklinna poole. Seal pidasid nad istumisblokaadi, kust nad taas veekahuritega ära aeti.

Ka meie osalejad ei tahtnud enam kauem oodata ja liikusid edasi kontrollikohtadeni (mida meedias hiljem näidati kui "rahutusi"). Mille peale kiirendas politsei kontrolle, nii viibisid varsti peale seda kõik 1000 osalejat rongijaamas. Uusi kamraade tuli üha juurde ja Worchi käest nõuti uuesti tingimuste lugemist, kuid see nõue võeti tagasi. Umbes kell 16 siis võis marss alata.

Esimesed mõni sada meetrit olid ilma raskusteta. Paroolidega nagu „vaba-sotsiaalne-rahvuslik" või „Vastupanu – ei lase end ära ajada" läks marss edasi Connewitz’i suunas.

Georgiring’i juures ilmusid välja vasakpoolsed massiivsel arvul (mõlemal küljelt) ja toimusid esimesed pudelite ja kivide loopimised. Iga edasine meeter meie marsist tuli tõesti edasi võidelda ja liikumine toimus aeglaselt, pidevalt katkestatuna ooteaegadest. Politsei kasutas masinaid, et eemaldada püstitatud barrikaade ja meile tee vabaks teha; Mitu korda toimusid Antifa vastased „nuiarünnakud". Grimmaischi Steinweg’il ei olnud edasiminek enam võimalik. Teabe edastamine toimus seal samas. Kõnelesid kamraadid Christian Worch, Dieter Riefling, Thorsten Heise ja Axel Reitz. Selle ajal oli vähe vahejuhtumeid, olukord muutus lõdvemaks. Osa kamraade olid aga visatutest objektidest viga saanud ja nad viidi kiirabidega ära.

17.30 algas tagasimarss, mille käigus toimusid massiivsed rünnakud. Sagedased olid kivi- ja pudelivisked. Peale selle üritasid väiksemad grupid, meid läbi murda, aga said politsei käest korralikult peksa.

Lõpuks sai ka meie kamraadide mõõt täis. Kivid ja pudelid visati tagasi (mõned vasakpoolsed said seejuures viga). Nii Antifa kui politsei oli meie tegutsemisvalmidusest üllatunud (ka linnapea rääkis meediale pärast, et „neonatside" vägivalla valmidus oli suurem kui senini on olnud). Politseil polnud olukorraga üle enam mingit kontrolli.

Rongijaamas toimusid veel väiksed teadaanded. Kell 20 lõpetati demonstratsioon (selle kellaajani oli see ka kirja pandud).

Olenemata takistustest suudeti läbida 4 km teest (kogu pikkus oli 8 km). Meedia väide, et liiguti vaid mõnisada meetrit on vale.

Berliinlased, kellel enam reisibussi polnud, sunniti rongiga koju minema. See juures põrkasid 150 kamraadi kokku 60 vasakpoolsega, kes sõitsid ka Berliini poole, mis ei lõppenud neile kuigi hästi. Berliini raudteejaamas oli veel kokkupõrkeid politsei ja vasakute vahel toimunud.

Kokkuvõtte: Hea demonstratsioon u. 1100-1300 osalejaga. Eesmärki, marssida läbi Connewitz linnaosa ei saadud täita, see oli aga paljudele kamraadidele algusest peale juba selge.

Antifa

Kokku oli teatatud 6 vastudemonstratsioonist, seal hulgas kaks Antifa poolt (oli kaks erinevat Antifa ühingut). Peale nende meeleavaldusi kutsuti nende osalejaid minema rongijaama ja seal läbi viima vägivaldseid aktsioone. 500 vägivallatsejast oli 200 Berliinist, umbes 100 Dresdenist ja ülejäänud Leipzigist ja muudest kohtadest.

Kahe isiku puhul pildil on tegu tsiviilpolitseinikega, kes võtsid osa Münchenis toimunud demonstratsioonil 2.04.05. Nad edastasid oma vaatlusi teistele üksustele, kes siis lõppu poole arreteerimisi läbi viisid.

"Samba-hüppajad" – Berliini juudid on vihast endast väljas, vaadates, kuidas terved kooli klassid, punkarid või muud isikud hüppavad üle inetute kiviklotside („sammaste") Berliini Holokoz’i mälestusehitises, peitust mängivad või päevitavad ja nii selle kokkuvõttes mänguväljakuks muudavad. Oma jahmatust varjates, väljendas juut PAUL SPIEGEL sellega seoses end nii: „On tore, et inimesed huvi tunnevad mälestuspaiga vastu. See on märk vastastikusest lähenemisest."

Komplimendid Pariisist – Pariisi suur juudi raadio, „Judaiques FM", vahutab vihast seoses NSDAP/AO lehega. Üks saatesse kutsutud külaline sõimas seda „Gerhard Lauck’i" ja tema „uusnatsi-lehte". Sel ajal kui ta saates oli andis ta kogu Pariisile teada NSDAP/AO lehe aadressi. Ta kurtis samuti, et „on olemas üks ameeriklane, kes räägib suurepäraselt prantsuse keelt ja kes Lauck’i lehel neonatsi raadiosaadet teeb". See ameeriklane kutsuvat kõiki üles rassisõjale ja kutsuvat igaüht üles, ostma endale 22LR-padruneid. Me täname nende komplimentide ja meediatöö eest, Judaiques FM!

"Visuaalne välksõda " üliohtlikud "email-natsid" või hale katse teha natsionaliste kurjategijateks?

Uusim laine „spam" - uudiseid, mis on seotud nn. „Sober.P" – ussiga seotud on – mingi „Sober.O"- ussi muudetud vorm, mis liigub edasi uudiste vormis, näiteks kaartide võidud Saksamaa MMile 2006, hoiab valitsuse nii brd’s kui ka USAs tegevuses.

Samuti tehti reklaami „Der Spiegel’ile", selle asemel, et tänada tasuta reklaami eest, kaebas see, et viidatakse „Spiegel"- artiklitele, milles on juttu välismaalaste kriminaalsusest. Aga reklaamides viidatakse erinevatele netilehtedele , mis on „parempoolse" suunaga või koguni „paremäärmuslikud".

Olenemata – vastupidiselt USAst – silmatorkavalt tagasihoidlikust meediateadetest brd’s, küsib peaaegu igaüks selle "spam"-aktiooni algataja kohta.

Kui 15.5.2005 õhtul helises ameerika netilehtede-pakkujal "Zensurfrei.com" telefon, oli teises otsas mitte just tundmatu kuberneri-kandidaat, kes edastas oma pahameelt ja nördimust selle üle, et tema nimi on seotud „neonatsipropagandaga", kartis ta ju tuhandete häälte pärast praeguses valimiskampaanias. Vähemalt ei meeldinud kindlasti ta juutidest pooldajatele, saada tema saatja aadressiga linke, kus teavitatakse juutide maailmakatkust…

Nimetatud poliitik rääkis muide – mida igatahes ta ei teadnud – aparaadi taga mitte ainult Zensurfrei.com’i omaniku vaid ka NSDAP/AO juhiga! Peale seda kui Lauck oli kinnitanud, et tal pole asjaga midagi tegemist, selgus ka miks just Zensurfrei.com ja seega NSDAP/AO oli „kahtlusalune": „Spam"-uudistes olevad lingid viisid (natsionalistlike) netilehtedeni, mis kuulusid Zensurfrei.com klientide hulka. Oli seega oletada, et Lauck teeb selle aktsiooniga erilist reklaamikampaaniat oma ettevõttele. Lauck sai ka teada, et tema selge motiivi tõttu (teha reklaami Zensurfrei.com’ile ) on ta sama hea kui süüdi ja teda paluti süü oma peale võtta. Samas ütles ta, et Lauck’il pole midagi karta kui ta asja taga pole ja vabandas asjatute süüdistuste eest. Tähelepanu väärne on, et just enne „spam"-rünnakut kaks Zensurfrei.com all jooksvat domaini, bundesrepublikdeutschland.us ja federalrepublicofgermany.us, tuli õigustüli käigus maha võtta.

Kuigi esimese pilguga saab pahategija natsionalistide sekka seada, on see väide lähema vaatluse puhul kahtlane, eelkõige arvestades küsimust, kes sellest kõigest kasu saab. Nii uudiste saajad kui ka (mittevabatahtlikud) saatjad, on enamasti natsionalistid ise või natsionalismi pooldajad, uudiste sisu on vaevalt nii huvitav, et natsionaliste millegagi üllatada. Ja seda veel nii peale tükkival viisil ja kombel. Teisalt võivad poliitilised vastased, saavutada seda, et poliitiliselt apaatsetel inimestel tekkib antipaatia natsionalistide vastu, tänu sellisele aktsioonile. Kus peab pidevalt seda „spami" kustutama oma arvutist. Kolmandaks võimaluseks on, et keegi teine, kes ei kuulu kuumbakisse poliitilisse leeri soovib natsionalistliku opositsiooni toetada.

Milline nimetatud variantidest õige on, selgub alles hiljem menetluse käigus. Saab vaid viidete ja vaatluste põhjal järeldusi teha, kuidas asi edasi areneb. Igatahes on kindel, et „Sober.P" saab järgnevatel päevadel uued käsklused ja nii on oodata

8. mai – häbi päev ja ei iial vastamise!

Olenemata kõigist vastuoludest ja NPD poolt organiseeritud 8. mai suurteabepäeva tühistamisest: Näitasid 4.000 kamraadi üle kogu Euroopa, süsteemile ja ta sulastele, et kaugeltki igaüks ei usu Saksamaale ja Euroopale pealesurutud vabastamisvalet!

Juba ette oldi, rahulikku rahvuslike jõudude teabepäeva – nagu tavaliselt – igal mõeldaval viisil, nii represseerivate kui ka kriminaalsete meetmetega „riigijulgeoleku" poolt takistada püütud, „vabamas Saksa riigis, mis eales olnud saksa pinnal". Isegi vaenulik punane press („taz"), tundis politsei küünilistes meetmetes natsionalistliku teabepäeva vastu, ära silmnähtava õigusrikkumise, millel on muide veel õiguslikud tagajärjed. Selgete käskude poolt „ülalt", anti kohalikule politsei operatsioonijuhile teada, et „natsid ei tohi mingil juhul marssida".

Algselt oli plaanitud marsi alguseks kell 14.00, mida venitati süstemaatiliselt üha edasi. Marsi alustamise keelu põhjuseks toodi „vastasdemonstrandid" –süsteemi poolt värvatud isikud, kes meediamõjusalt pidid näitama „rahva vastuhakku natsidele" – kes teel ees on. Alates kella 14.00st toimusid ka pidevalt otseülekanded „n-tv’s" ja üks hirmunud reporter kommenteeris seda järgnevalt: „Siin minu taga kogunevad neonatsid. See on ahastav, neid tuleb üha rohkem!!!" Eriti kurdeti vastaste poolt naisosalejate suurt arvu teabepäeval. Samaaegselt küsitleti pealinna stuudiotes „brd-prominente" ja edastati nende jahmunust ja pahast nördimust. Nende hulgas olid valitsuskurjategijad nagu Schilly ja Müntefering, vanakommuniste ja otse loomulikult ka juute. Eriti groteskne: Michael „Paolo Pinkler" Friedmann, endine „Juutide kesknõukogu" esimees ja kokaiinisõltlane brd „ülemsüüdistaja", oli kutsutud „idaeuroopa eksperdina"! Igatahes ei puutunud ta ütlemised, tema kogemust idaeuroopa inimkaubandusega…

Isegi kell 16.00 ei olnud marssimise alustamine võimalik, olenemata mitmetest kogunemisejuhatajate ettepanekutest, kasutada muud marsruuti. Skandaalne oli aga tõsiasi, et pakkumised alternatiivsetest teedest politseile, edastati kohe viimase poolt „Antifa’le"! Niikuinii on tuntud, süsteemi koostöö kuritegelike elementidega nn. „Antifa"- ringkonnaga, mis taas ilmselgeks sai.

Lõpuks keelati marss lõplikult ära ja teabepäev kui selline võis kesta vaid kuni kella 18.00ni. Sellele järgnes läbi kõige meediate müüt süsteemi triumfist, kes sai selle „võidu" vaid läbi õigusriigi põhimõtete rikkumise. Teabepäeva käik oli juba süsteemi poolt ette määratud: Kõikide vahenditega oli takistada, et ajal, mil kogu maailma tähelepanu on suunatud Saksamaale, rahvuslik vastupanu, korralike tõeline ülestõus, ei saaks oma häält tõsta. Seda eesmärki ei suudetud siiski täita. Need kamraadid, kes, trotsisid kõiki vastuolusid, kes oma lippude ja transparentidega 8.5.2005 Berliinis vabastusvale vastu tänavale läksid, panid kindla märgi maha! Märk sellest, et korralike sakslaste hääl ei tuhmu iial ja sakslased ei puhka enne, kui on saavutatud uuesti saksa rahva vabadus! Ei mingit unustamist, mingit andestust ja mitte mingit „pidutsemist" sell häbi ja rahva kannatuse päeval!

8. mail 1945 algasid alles miljonite inimeste kannatused: massirüüstamised ja –vägistamised okupatsioonivõimude poolt (kuudel aprillist kuni oktoobrini 1945 mitmed sajad tuhanded naised ainuüksi Berliinis!), alandamine ja orjastamine. Neist kannatustest ei mainitud süsteemimeedias ühtegi sõna! Toimus isegi Saksa rahva mõnitamine, läbi selle, et Gerhard Schröder Venemaalt andestust (!) palus; tõenäoliselt selle pärast, et sakslased hakkasid bolševistide sissemarsile Saksamaale vastu…Ainult liidupresident Horst Köhler kõneles Reichstagis sellest, et „KÕIKI ohvreid tuleb mälestada, kaasa arvatud sakslasi". See õrn austus saksa ohvrite ees, sai koheselt meedias pilkamise ja pahatahtliku nördimuse osaks. Kunagi varem poldud üht liidupresidenti, kes esindab brd väljaspool, nii avalikult kritiseeritud, eriti SPD ja roheliste ridadest. Nende tahte järgi pole saksa ohvreid olemas. Pigem olgu 8. mai päev, mida tähistatakse värviliste õhupallidega ja multi-kulti orgiatega. Enesevihkamises kasvatatud saksa noorus peab oma enda vanemaid põlgama.

Igatahes rebis süsteem siiski endal maski peast: Uhkelt tehti aktuaalne küsitlus rahva seas – milles osalesid ka loomulikult välismaalased ja isikud, kes sõja lõppu näinud pole – selles väideti, et 60% elanikkonnast näeb 8. maid kui „vabastamise päeva". Tõesti väga „väljendusvõimas", et samal hingetõmbel mainitakse, et veel 50ndatel aastatel kaugelt üle 2/3 jaoks saksa rahvast ei olnud MINGIL JUHUL 8. mai 1945 „vabastamise päev". Tekkib küsimus, kelle arvamus – ühe sakslase, kes nägi oma silmaga sõjalõppu või mingi kaugelt pärast 1945 „saksastatud" neegri -, rohkem kaalub. Peale selle oli enamik inimesi 50ndatel, veendunud, et füürer teostas oma (õigeid) ideid, vaid halvasti.

Mälestades saksa ohvreid ja siiras usus saksamaa taassündimises tõotame me rahvussotsialistid taas, saksamaa vabaduse ja au eest võidelda, kuni on saavutatud lõppvõit Euroopas ja kogu aaria maailmas!

Heil Hitler!

Puna armee veteranid nõuavad Tallinnas igavese tule süütamist 9. Mail. Tallinna linnapea Tõnis Palts aga keelas selle tule süütamise. Seepeale ähvardas veteranide esindaja, Eesti gaasi ja raudtee ühenduste kinni panemisega. Kõik pidavat juba Peterburis kokkulepitud olema.

Dominic Bannholzer „paremäärmuslikust" PNOS’ist sai 27.04.2005 (116) Günsbergi kohaliku omavalitsuse valimistel 21% häältest. Vaadake http://www.pnos.ch 

Gerd Ittner sai kaks aastat ja kaheksa kuud vabadusekaotust. Kohtuotsus langetati loomulikult tema mitte kohalviibimisel, sest ta on siiamaani veel põgenik. Päeval pärast kohtuotsust algas tema järele aga intensiivne otsimine.

Kamraadide juures Nürnbergis ja Rothis (Schwabachis) ilmus välja politsei, et otsida sealt Ittneri, keda loomulikult ei leitud teda.

Päev hiljem seisis politsei kamraad Michael Geissleri ukse taga. Ka seal otsiti edutult korter Ittneri järgi läbi.

Ühelgi nende kamraadide puhul ei olnud olemas mingit läbiotsimisluba. Kui selle järgi küsiti, vastati ainult ähvardustega („siis me tuleme järgmine kord läbiotsimisloaga ja lõhume korteri laiali").

Äsja ilmunud raamatus „Heydrich - kurjuse nägu", mille on kirjutanud 2003 lahkunud „Stern’i"-reporter Mario R. Dederich, tsiteeritakse kamraad Nordeni Heydrichi artiklit NSDAP/AO-netilehel ja seal antakse isegi URL. Leheküljed 233 & 316.

2005 aasta esimesel kvartalil oli NSDAP/AO kodulehel rohkem kui miljon külastajat nädalas.

BRD-režiim võitleb nüüd Gerhard Laucki registreeritud netilehtede pärast bundesrepublikdeutschland.us ja federalrepublicofgermany.us .

20 Venemaa Duma liiget kirjutasid alla üleskutsele, mis nõuab juudi organisatsioonide keelustamist, kuna need on äärmuslikud, anti-vene meelsed ja seotud laste rituaalmõrvadega.

NS-raamatupood „LA LICORNE BLEUE" Pariisis peab 3000 Eurot trahvi maksma, kuna 2001 aastal ilmunud Leon DeGrelle’i raamatu mõnes peatükis avaldatakse kahtlust teatud kahjurite gaasiga hävitamises.

Saksimaa-NPD lööb korra majja! – Taas sai NPD-fraktsioon Saksimaa Maapäevas hääletusel rohkem kui 12häält. Ikka veel üritavad süsteemiparteid edutult, NPD toetajaid oma ridades leida. Juudisulased aga kaebavad teiste murede üle: NPD võtab aktiivselt oma poliitilist missiooni Saksamaa eest ja näitas seda ka oma esimese sümboolse sammuga: Saadikud lahkusid „rahvussotsialismi ohvrite" sundusliku mälestamisminuti ajal, protesti avaldades Maapäevast ja nimetasid liitlaste pommiterrorit viimastel sõjaaastatel ja eriti õhurünnakuid Dresdenile õigustatult pommiholokaustiks. Süsteemimeedias järgnes sellele artiklite ja ässituste laine. Nõuti uut algatust, et NPD keelustada. Gerhard Schröder kõneles seoses „Auschwitz’i mälestuspäevaga" „kõikide sakslaste kohustusest, neonatsidele ja antisemiitidele vastu astuda ja nendega võidelda." Meie võime vaid vastu öelda: MEIE kohustus, härra Schröder, ja kõigi korralike sakslaste, on ja jääb meie isamaa puhastamine teie sugustest rahvakahjuritest!

Plaanitakse üle Euroopalist NS-keeldu - FRANCO FRATTINI järgi, Euroopa Liidu komisaar Justiits- ja siseasjades, kaalub EL-komisoon haakristide ja NS-sümboolika üleüldist keelustamist kogu Euroopas ja see on nii mõningate „saksakeelsete" komisjoniliikmete meele järgi, kes sellist seadust, mis on juba brd’s sarnasel kujul olemas, nõuavad ja näevad seda kui „neonatsismi ja antisemitismi vastast imerelva Euroopas". Kurvastuseks „tsensuurisõpradele" on kaheldav selliste seaduste väljaandmise puhul ELi-komisjoni kompetentsus. Peale selle on säärased ettevõtmised minevikus pidevalt nurjunud itaalia partei „Lega Nord" vastuseisu tõttu.

"Prints Harry Auschwitz’i"?! – Pärast „skandaali" Briti kuningapere noorema poja ümber, Prints Harry, - ta ilmus ühe sõbra peole Aafrikakorpuse-vormis, millel oli haakristikäeside – nõuavad teatud („väljavalitud") inimesed internetifoorumites ja lugejatekirjades avalikult tema deportatsiooni KZ Auschwitz’i. Ka teatud ajalehtede artiklid kõlavad nii „Harry Auschwitz’i!" või „Topike Harry laagrisse!". Päriselt ka ootab nüüd prints Harry’t selline saatus: Tema isa, Prints Charles, otsustas - peale seda kui Harry polnud mõningate Juudilehtede arust Euroopas piisavalt vabandanud oma „häbiteo" eest („Sorry, see kostüümi valik polnud kõige parem.") – talle määrata sunni viibimine KZ Auschwitz’is intensiivse ümberkasvatuse eesmärgiga. Aga sellest veel ei piisa: juba ähvardab talle uus „kuritegu" saatuslikuks saada: Küsimuse peale tema Simbabwe’st pärineva (eks-) sõbranna kohta vastas Harry: „Mu jumal, ei, ta ei ole kindlasti must (schwarz) ega midagi sellist!"

16.12.2004 - Taas paanika Saksimaa Maapäevas – taas on süsteemiparteide närvid läbi, kusjuures eriti härra ministerpresident Milbradt (CDU) kaoks meeleldi maa alla. Taas kord sai üks NPD kandidaat – see kord olid välismaa ametniku valimised – kaks häält rohkem kui NPD mandaate on, nimelt 14 (12 asemel). Eelnevalt üritas Milbradt, oma ässituses ühtsust näidata, tsiteerides Reichspropagandaminister Joseph Goebbelsit ja lubas, et NPD ei saa enam toetust „etableerutud parteide" ridadest. Nüüd siis kui lubatule täpselt vastupidi juhtus, ei jäänud Milbradtil midagi muud üle kui, et lollilt jõllitada ja ennast maa alla häbeneda, mis muide NPD-saadikutes suurt rõõmu tekkitaks. Vastava trukiga otsitakse nüüd „mässulist", nüüdseks paistab, et see pidi tulema CDU või SPD ridadest. Missugune haletsusväärne hunnik pseudodemokraate, kellel taga ei seisa isegi omad liikmed!

CDU näitab end „patriootlikuna" – hiljuti näib, nagu oleks must katk CDU, kelle esindajad teatavasti aktiivselt rahvasurma kallal töötavad, imelisel moel ja viisil avastanud isamaa-armastuse. Igal tõelisel rahvussotsialistil ja rahvuslasel hakkab kõhus keerama Merkeli ja Co. sõnade peale, kes nüüd järsku on oma rahva poolel. Sellised isamareeturid ei pelga , sõnu nagu isamaaarmastus suhu võtta! Eriti groteskne detail: Angela Merkeli uus moto on „Koos oleme me tugevad"( Zusammen sind wir stark). Kust ta küll SELLE varastas…

30.11.2004 – Juhan Parts asetab pärja holokaustis „tapetuile" Iisraelis. Samal päeval kohtub see juutide sulane ka teiste kõrgete juudiriigi esindajatega. Missugune farss, Eesti leegioni ausamba lasi Parts vägivaldselt (rahva tahte vastaselt!) eemaldada aga mingi võra rahva ja holokausti jaburuse eest paneb ta pärja, see juures endal veel juudi mütsike peas! Äkki tõmbame holokaustimälestuspäeval varsi üldse Iisraeli lipud vardasse?! Nüüd siis kui Eesti on ELi liige, soovivad juudid meie riigi üle veelgi suuremat võimu saada, sest Eesti on küll väike aga siiski ju üks hääl Euroopa Liidus. Selge näide sellest, et eestlased ei ole enam vaba rahvas.

Multikulti-kriitika päris ülalt – peale seda kui SPD-poliitik EGON BAHR ennast – BRD-ebaõiglussüsteemi vaatevinklist – „ebasoodsalt" poliitika ja saksamaa mineviku kohta väljendas (NSK teatas), teeb ka vanakantsler HELMUT SCHMIDT ajakirjanduses lärmi. „Hamburgi õhtulehes" ütles ta: „Oli viga, et me seitsmekümnendate aastate alul töötajaid võõrastest kultuuridest maale tõime." [...] „’Multikulti’ kontsepti on raske demokraatliku ühiskonnaga kooskõlla viia." Sadas kriitikat ja ässitust, eriti roheliste poolt, kelle ridades tihti ja meelsasti türklased ja teised välismaalased kõrgetel positsioonidel on.

Vlaams Blok annab järgi – Paljude rahvuslikult meelestatud inimeste pettumuseks Belgias (ja kogu maailmas) allub Vlams Blok valitsevale süsteemile ja kustutab nüüd enamjaolt (süsteemi arusaama järgi) „radikaalseid" eesmärke oma programmist, arvatavasti lootuses, et see läbi äsjast valimisedu veelgi suurendada - Vlams Blok sai viimastel regionaalvalimistel Flandrias 24,2% häältest ja tuli kristlike demokraatide järel teiseks jõuks. Partei tunnistab siiski veel nõuet sõltumatu Flandria järele, aga see vastu pehmendatakse teisi rahvuslike nõudmisi, nagu välismaalaste väljasaatmist. Üritatakse isegi saavutada seda, et partei ei kehtiks enam „rassistlikuna". Sellest lähtuvalt taheti partei laiali saata ja uuesti luua. Kas Vlams Blok’il sellise kahtlase sobitavuse strateegiaga ka edu saavutab, näitab tulevik. Igatahes on üks juba praegu kindel, et sellise kursimuutmisega aetakse paljud truud ja pühendunud natsionalistid ära.

Ebaõiglusotsus ükskord teisiti – Peale mitmeid äsjaseid ebaõiglusotsuseid rahvuslikult meelestatud sakslaste vastu (NSK teatas), mis näitasid end äärmise ebaõigluse ja eksimustega õigusriikluse vastu, nüüd siis järgnes uus ilming brd-ebaõiglusrežiimis: Arvatavasti viimases protsessis nelja DDR-ametnike vastu, küll (õigustatult) mõisteti nad süüdi kaasabis mõrvadele. Igatahes ei määranud Berlini kohus neile mingit karistust! Otseselt öeldes: brd’s tohivad mitmekordsed mõrtsukad vabalt ringi käia, nii kaua kuni nad poliitiliselt „soovitud" on. See vastu kui rahvuslikud ja isamaatruud sakslased rikuvad vara, näiteks kaunistavad mõne juudikalmistu värviga, määratakse neile koheselt vabadusekaotusi ilma tingimisi (näiteks skandaalne kohtuotsus Prantsusmaal)!

„Rahvusvaenuõhutamise" protsess tuntud austria revisionisti FREDERIK TOBEN’i vastu ebaõnnestus! – 60aastane Holokausti-kriitik ei ilmunud protsessialguses Mannheim Maakohtu ette (8.11.2004). Kogu asja nali seisneb selles: Toben’it süüdistatakse selle, et ta kohale ei ilmunud, kuigi ta brd poolt 9.1.2004 „mittesoovitud isikuks" (sellega seoses suur kompliment!) nimetati ja ta sisserännu keelu sai. Juba 10.11.1999 määras Manheimi Maakohus Tobenile 10 kuud vabadusekaotust. See otsus tühistati eduka edasikaebamisega BGH poolt. Sell juhul kui Toben end vabatahtlikult üles ei anna, peatatakse kohtuasi. Kaotus brd-ebaõigluskohtule!

Antisemitism suureneb – BKA-president JÖRG ZIERCKE hoiatab peale istungit Kilis tõusvate „antisemiitlike-tendentside" eest. Harva on teod juutide otseselt endi vastu suunatud, igatahes olevat tihti märgata üht „antisemiitlik tagapõhja". Üks nii imelik kui ka loll tee, „antisemiitliku vägivalla ohvritearvu" muuta: Sest peaks ju omaks võtma, et valesti pargitud rahvussotsialisti sõiduki puhul on tegu ka „antisemiitliku" teoga (kuigi valestiparkimine on vaid lihtne korrarikkumine), sest ainult sellepärast, et „tegija" on ju „antisemiit". Üks absurdne tulemus. Selle üle kaebab Ziercke, et siin on „tegijateks" tõenäoliselt kõrgharidusega inimesed, kes on kõrgemate ameti kohtadega ja ka vanemad inimesed, mitte just brd poolt loodud stereotüübiga joodikust, vägivallatsejast ja metsikuks muutunud kiilakaga. Nii palju siis eelarvamusest „lollidest natsidest"! sama aegselt diagnoosib Ziercke, et „antisemiitlikud jooned süvenevad paremäärmuslaste seas" ja nii tuleb „paremäärmuslust ja antisemitismi Saksamaal ühe hingetõmbega ütelda". Eeökõige juudipilt, olevat üha enamal inimestel aina – mis üllatus! – üha negatiivsem. Juhul kui, nagu juutide ja nende sulaste poolt väidetud, on siin tegu ainult „ässituse ja propaganda" tulemusega, küsime me endilt kui natsionaalsotsialistid, miks siis juba aastatuhandeid ja kultuuride ja rahvaste poolt on juuti pidevalt paljastatud, sellena, mis ta tegelikult on: maailmamürgitaja ja inimkonna parasiit.


SPD-poliitik kiidab „Junge Freiheit’i" (Noort Vabadust) – Raske eksimusena kehtib SPD silmis üks intervjuu nende endise tipp-poliitikuga EGON BAHR’iga (82) natsionaalkonservatiivses lehes "Junge Freiheit", mis on „ühenduseks konservatiivsete ja paremäärmuslike vaadete vahel" süsteemimeedia poolt halvustatud ajaleht ja mis avaldab ka Horst Mahleri artikleid. Lisaks sellele järgneb intervjuu "Willy-Brandt-Haus’iga", kes on sotsiaaldemokraatidele „pühak". Koheselt edastati ühe SPD-pressiesindaja poolt teade, et „’Junge Freiheit’ on selles majas mittesoovitav". Üllatavalt tunnistas Bahr mainitud intervjuus patriotismi ja rahvusuhkust, mis põhimõtteliselt tema ülejäänud „seltsimeestele" kui isamaatutele tegelastele võras on. Bahr ütles intervjuus: „Brandt tunnistas oma maad. Tema põlvililaskumine näitas saksa süüd. Aga ükski rahvas ei saa igaveseks põlvili jääda."


Järgmine tõend poliitilisest ebaõigusekohtust Prantsusmaal – peale avalikult kuulutatud nn „parempoolsete tegijate" teisiti kohtlemisest, õigusriikliku põhiseaduse ja võrdsuse põhimõtte ignoreerimisele (NSK teatas), järgnes nüüd esimene ebaõiguseotsus prantsuse kohtu poolt: Väidetavalt ühe koha „sodimise" eest Fleury-devant-Douaumont’is, 1. maailmasõjast pärineva juudimälestussamba Verduni lähedal, saab pea"süüdlane" kaks aastat vabadusekaotust, sellest 1 aasta tingimisi. Otsus 17aastase kaassüüdlase üle seisab alles ees. Õigustundele vastu käiv mõte: Mõlemat „süüdlast" ähvardab lihtsa VARARIKUMISE eest (nimelt „mälestusmärgi" kaunistamine haakristide ja hüüdlausetega), nii siis üks igasuguste ülemaailmsete õigusseaduste järgi määrates lihtne huligaansus, saada 5 aastat vabadusekaotust kui ka 75.000 Eurot trahvi. President Jacques Chirac rääkis „kogu Prantsusmaa solvamisest", kus juures ta oma juudi isandate juhistele eeskujulikult lähedale jõudis. Juba 1997 langesid neli noort meest selle ebaõigus kohtusüsteemi ohvriks kui neile määrati juudikalmistu „sodimise" eest 20 ja 24 kuud vanglat ilma tingimisi.

DDR-Ebaõiglussüsteemi ohvritele löök näkku – Berlini Linnaarengu Senatijuhatus lükkas plaani tagasi püstitada endise ida-lääne ülekäigu kohale „Checkpoint Charlie" puuristid, mälestuseks seal mõrvatud inimesi. Põhjendus: See mälestuspaik olevat „vihje" Berlini-holokausti mälestuspaigale ja „ületatavat üht teatud piiri", sellega, et „müüri tragöödia samastatakse holokaustiga". Aga sellest ei piisa veel: Nüüd tehakse isegi – kindlasti juutide initsiatiivil - seaduslike samme DDR-režiimi ohvrite mälestamise aktsiooni vastu.

Mohr peab kaduma – kuulus Berlini tänav, mis sai oma nime selle järgi, et 300 aasta eest paigutas kuningas Wilhelm I. hollandlaste käest kigina saadud moorlased sinna ja hiljemalt 1868 hakkas Hugo Hoffmann oma kompvekke tootma Mohri tänaval 10 (Sarotti-Mohr’ide sünnitund), on PDSi väitel on see rassistlik nimetus ja tuleb seepärast kiiremas korras ümber nimetada. Siiski olevat sõna „Mohr"(moorlane) sama tähendusega nagu „Neger"(neeger). Duden (saksa õigekeelsussõnaraamat) – mis on vahepeal muutunud sunduslikult „poliitiliselt korrektseks" – kirjeldab sõna „Mohr", mis muide pärineb keeleajalooliselt keskkõrgsaksa sõnast „Mör" ja ladina sõnast „maurus", korralikult „tumedanahaline inimene". Sellest lähtuvalt peaks tänava nimi pärast sundusliku ümbernimetamist kõlama järgnevalt „Straße-der-dunkelhäutigen-Menschen" (Tumedanahaliste-inimeste-tänav). Tuntud Zigeunerschnitzel (mustlasšnitsel) tuleks siis ka ümber nimetada „Sinti-ja-Roma-Lihatükiks". Need lahendused ei ole PDS „seltsimeestele" daamidele ja härradele veel piisavad. Nad nõuavad (see pole nali!) Berlini Mohrenstraße nimetamist „Nelson-Mandela-Straße’ks"…

„Big Brother" ei mõista nalja?! – Mida vastab üks juuditüdruk, kes istub tossava korstna kõrval, küsimusele, mida ta seal teeb? „Ma ootan ema ja isa…" See tuntud juudinali sai itaallasest Michelel’ile hiljuti saatuslikuks. Ta rääkis seda nalja hilisemal tunnil „Big Brother’i"-maja konteineris, millesse ta vabatahtlikult oli läinud ja millest ta juba – tõenäoliselt selle nalja tõttu – mittevabatahtlikult lahkuma pidi. Sest Pay-TV-saatejaama Premiere toimetajad ja protsendid, millel see nali, nagu ka teisi juudinalju varem välja otseeetris lastud on, ei tundnud mingit nalja. Siiani on olnud lubatud igasugu lollust, sunniti elanike alandavaid teste ja „mänge" kaasa tegema, igatahes nüüd keelatakse neil nähtavasti õigus mõttevabadusele ja vabale arvamuseväljendamisele. Täpselt nagu väljaspool konteinerit nn „vabamas saksa riigis, mis iial eksisteerinud on". Sellele järgnes suur kisa kõigis juutide-juhitud meediates, kes nõudsid kohest selle süüdlase lahtilaskmist, kes selle otseetrisse lasi. Juba räägitakse isegi, et kogu, maailmas edukat „Big Brother" formaati tuleks Saksamaal keelata. Psühholoogid kirjutavad oma artiklites, et juudinaljade tegemine on põhjustatud vaimsetest haigustest. Kramplikult üritatakse leida põhjusi ja seletusi, et seda (väidetavat) fenomeni ära seletada. Eriti juudid ise, ja juba selle aasta juuni keskelt, ajast kui „Big Brother’i"-majas esimest korda juudi nalju räägiti, ässitatakse ja tehakse väljapressimisi, nii et juutide orjad poliitikas ja meedias teeksid agaralt kõike, mis nende võimuses, et seletusi leida. Seejuures on seletus lihtne: Juudinaljad on olnud, on ja on ka tulevikus, üks kindel ühiskondlik koostisosa paljudes kultuurides maailmas. Juutide ja nende sulaste soov on, seda kultuurset rikkust „haiglasena" või „ärapööratuna" kujutada, selle pärast on see algusest peale juba ebaõnnestumisele määratud. Palju enam soovitame me kõigile vabadele rahvastele, ennast inspireerida lasta NSDAP/AO-kodulehe naljarubriigist. Meie ei lase endal oma arvamust ära keelata. Eriti mitte meie huumorit …Heil Hitler!

Uus rekord: Rohkem kui 650.000 tabamust 8.10.2004. Nelja päevaga rohkem kui 1.500.000 tabamust tänu õiglusvõitlusele duomaini "federalrepublicofgermany.biz" pärast, mille me oleme juba asendanud sellega www.federalrepublicofgermany.us.

NSDAP/AO–Haakristikleepsu – aktsioonist kirjutab 22.09.2004 "New York Post’is".

VALIMISEDU: NPD 9,2% Saksimaal, DVU 6,1% Brandenburgis! BNP (UK) 52% ühes Londoni linnaosas.

Õhtune arutelu
ARD ja ZDF reageerivad täiesti ettevalmistamata NPD valimisedule – ja pakkusid mõru vaatepilti

Tõenäoliselt tundsid avaliku-õigusliku televisiooni saatejuhid end laupäeval tõeliste antifašistlike kangelastena. Mossis lõusta ja väriseva häälega hoidsid ta võidukal Saksimaa NPD tippkandidaadil, Holger Apfel’il mikrofoni; ta ei andnud talle mingit võimalust, isegi tühiseid lauseid lõpuni öelda; näitas kogu oma kehakeele jõuga, et ta tahaks meelsamini talle mikrofoniga vasta vahtimist anda või talle see suhu kinni lüüa.

Kui Apfel sõna võttis, lahkusid teiste parteide esindajad laudadest, tehniline personal põgenes stuudiost. ARD, ZDF, RBB ja MDR osutasid demokraatiale valimisööl halva teene. Millise õigusega uskusid vastutavad, valitud DVU ja NPD esindajaid enamusest parteideringist välja arvata? Millise õigusega kohtlevad nad nende esindajaid nagu väljasistujaid, kelle kohta ilmselt ei kehti elementaarsed inimestevahelised käitumisvormid? Meedia käitumine paremäärmuslastega sell õhtul vapustas rohkem kui nende – ettearvatud valimisedu Brandenburgis ja Saksimaal. Nii luuakse ohvreid ja kangelasi.

Kui paremäärmuslaste eel- ja noorvalijatele oleks vaja üht tõestust, et demokraatia ja ta meedia esindajad üks farss on, siis laupäeval tuli see tasuta koju.

Oma agressiivse ja ebademokraatliku võimudemonstratsiooniga demonstreerisid avalikud-õiguslikud valijatele seda: tõsises olukorras kehtivad demokraatlikud regulatsioonid ja kodanlikud käitumisvormid vähe; viisakad oleme me ainult võimsate suhtes.

Nii ei võideta kedagi demokraatia pooldajaks, vaid muutub pressinõukogu juhtumiks. Nendel saatejuhtidel läheks koolitust vaja alal, kuidas käituda delikaatsete vestluspartneritega. Loodetavasti ütleb seal keegi neile, et hoiak „mind ajavad neonatsid öökima" ei ole professionaalne ajakirjandus ega ka poliitiline strateegia.

taz Nr. 7467, 21.9.2004, lehekülg 18.

Ungaris seisis veel alles hiljuti neli Waffen-SSi ausammast püsti. Üks ausammas 1. SS Diviisile "Leibstandarte Adolf Hitler" Plattensee juures, teine 5.SS Diviisi "Wiking" auks ja üks ausammas 3. SS Diviisile „Totenkopf". Kõik peale 1. Diviisi ausamba kõrvaldati Ungari välisministeeriumi käsul.

Brd-valitsuse aruande järgi on juudid Saksamaalt alates 1992 aastast ligi 2 miljardit eurot nii nimetatud „valuraha" kujul Saksa riigilt välja pressinud. Need rahad tulevad ühest fondist, mis baseerub liiduifinantsministeeriumi ja "Jewish Claims Conference" leppele.

Prantsusmaa valitsus kuulutas rassismile sõja. Peale seda kui viimaste kuude jooksul kasvasid protestiaktsioonid, üha suureneva juudi sisserände vastu – see väljendus ka juudi „mälestuskohtade" haak- ja keldiristidega märgistamises, kui ka tuntud juutide „kogudusekeskuse" süütamises, justiitsminister Dominique Perben lubas raadiointervjuu järgi „rassismi ja antisemitismi vastase võitluse karmistamist", kus ta toetub presidendi Chiraci „tõsiselt rangele korraldusele". Prantsusmaal kasutusele võetud ja selgelt nähtav teisitimõtlejate jälitamine ja diskrimineerimine väljendub selles, et igal kõrgemal kohtul peab olema poliitiline jurist, kes on keskendunud „rassistlike ilmingute" mahasurumisele. Ka peavad seda sorti riiklikud süüdistajad, oma „püha missiooni nimel juutide kaitseks" koheselt otsuse edasi kaevama, kui rassisti/antisemiidi kohtuotsuses pole saavutatud maksimum karistus. Maailmavaatelise neutraalsuse põhimõtteline alus jääb siin tõeliselt tee kõrvale. Peaminister Jean-Pierre Raffarin ähvardab – oma piiritu innukusega, oma „väljavalitud ülemustele" kuuletuda, seda välja elades – „rassistlikud kurjategijatele" kuni 20 aastaseid vabadusekaotusi määrates. Samas on see seletuseks, miks Ariel Sharons ei soovi, prantsuse pinnal viibida: seda kõntsa, kriminaalseid, TÕELISI rassiste ähvardaks (ja mitte seoses Palestiina rahvaga!) praegu Prantsusmaal valitsevate asjaolude tõttu surmanuhtlus, kui seda poleks juba ära kaotatud.

RUDOLF HESSi DEMONSTRASIOON, WUNSIEDELis 2004 - 7.000 kamraadi eri riikidest mälestavad Wundsiedelis rahu märtrit ja rahulendurit Rudolf Hessi! Olenemata massiivsetest riiklikest repressioonidest, eriti Wunsiedeli linnapea poolt, Karl-Willi Beck (CSU), leidus rohkem kamraade kui kunagi varem et kangelast Hessi austada. Ainult armetu hunnik 500 „vastasdemonstranti" üritas, üritust trotsida. See kokkutulek oli täiesti edukas; kõik linnavalitsuse armetud katsed, käsi käes Antifaga ja muu kriminaalse kõntsa, üritust segada, ei õnnestunud. Vastu pidi: Wunsiedeli elanikud nägid selgelt, kes päriselt põlastusväärne on: „Vastasdemonstrandid" – linna pea poolse juhtimise ja loa all! – lasevad lindilt irvitavat karjumist, presenteerivad elusuuruses klounitopiseid, loobivad pabereid, et kõige halvemal ja primitiivsemal moel ja viisil segada Rudolf Hessi leina marssi. Politsei aga takistas suuremalt jaolt neid. Märkimisväärne on brd-meedia reaktsioon sellele: Sell ajal kui kõik välis kanalid sellest marsist rääkisid, vaikiti see sündmus – samuti mõrvakatse Hessi aktivistile, mis oli eelnevalt toimunud – täiesti maha. „Tüüpiline" süsteemimeedia toimimine: Samal ajal kui Süddeutschen Zeitungi (Lõuna-Saksamaa ajaleht) 23. augusti 2004 esilehel on veel juttu on 3800 demonstrandist ja 500 vastudemonstrandist, teatab veel samal päeval Online-väjaanne järgnevaid numbreid: 3000 neonatsi ja 800 „kangelasliku" vastasdemonstranti. See viitab kaheke asjaolule: 1. Olid meie poolel tegelikult oletatavalt 7.000 kamraadi ja 2. Pressi ajakirjanikud isegi ei vaevu enam, oma valesid varjama. (Vaata: http://www.sueddeutsche.de/deutschland/artikel/696/37659/ )

Eksiil-kroaadid püstitasid MILE BUDAKi auks mälestustahvli, ühele Ustascha- liikumise ideoloogile ja kangelasele, tema sünnilinna kohaliku katoliku kiriku ette, Sveti Roki. Eelnevalt olid mitmed kahtlased grupid (tavaline antifašistlik pööbel ja isehakanud „inimõiguslased") protestinud ja olid selle tahvli vastu. Ka parlamendi president Vladimir Seks rääkis „provokatsioonist". Kirjani Budak oli teise maailmasõja ajal sõltumatu Kroaatia, mis oli Kolmanda Riigi liitlane, haridus- ja regionaalminister. Tema tühistas juudi ja mustlaste vastased rassiseadused, mis olid tähtsad kroaatia riigi puhtana hoidmisel. 1945 mõrvati ta jugoslaavia kommunistide poolt.

LONDSDALE = NSDAP ?!? – Liidupõhiseaduskaitse soovib (tõsiselt!) tuntud riietefirma „Lonsdale" keelamist. Põhjus: See kaubamärk kuulub ("Fred Perry", "New Balance" ja "Ben Sherman" kõrval) neonatside ja paremäärmuslaste eelistatud firmade hulka. Edasi põhjendatakse, et Lonsdale kaubad on just kui „natsistlikud", sest nimes on lühend (Lo)NSDA(le), et – kui puuduv „P" lisada – võimalik edu – ja sa nimetad Saksamaa edukaima partei. Ka pidavat uusnatsid tahtlikult joppe lukku nii palju avama, et näeb nimetatud tähti „NSDA". Süsteem ei ole vist oma enda paranoiast ja debiilsusest teadlik. See (taas) näide hüsteerialikust paanika tekitamisest näitab olemas olevat hirmu TÕELISE ohu ees (mitte Saksamaale vaid hoopis süsteemile endale!), mis on süsteemi alamatele endale väga hästi teada. Poliitiline alla surumine viib „vabamas saksa riigis, mis eales eksisteerinud on", selleni, et korralikel inimestel nende riietus ära keelatakse! Kurb detail: Neusseri firma "Punch" – Lonsdale edasimüüja Saksamaal – allub juba riiklikule rõhumisele ja alustab nüüd laialdaselt kampaaniat nagu „Lonsdale armastab kõiki värve". Maailmavaatelise riietuse sõpradele leidub – juba ammusest ajast saadav – alternatiiv: Lonsdale järgi leiutatud firma "Clonsdaple", mis üheltpoolt sisaldab, kaua igatsetud „P" ja pärineb rahvuslikelt sakslastelt.

Edukas Meeleavaldus

Bochumi - Demonstratsioonil

Seaduslikult lubatud NPD ja Vabade Rahvuslike Jõudude demonstratsioon toimus Bochum’is 26. junil 2004.

Kuni 400 osavõtjat toetas rahvusliku opositsiooni informeerimis- ja selgitustööd. Väike kogus vasakäärmuslasi, kes olid alustanud ila seadusliku loata vastu demonstratsiooni, jäeti sõna otseses mõttes vasakule, tee äärde. Toetust demonstratsioonile avaldati rahva seast.

Haledad aga olid ettevõtmise lõpus Bochum’i riigikohtu poolt kasutatud abinõud. See käskis kohal viibival politseil taas kokkutuleku juhataja auto läbiotsida, et otsida käsikirja millel olevat rahvavaenulik sisu. See „abinõu" jäi, nagu arvatud, täiesti edutuks. NPD ja Vabad Rahvuslikud Jõud saavad sellest motiveeritut demonstratsioonist tegusemis valmidusele lisaks jõudu ja jätkavad eksimatult oma avaliku teed edasi.

Demonstratsioon JewSA-agresiooni vastu Haagis

Laupäeval 5. juunil protestisid koos Haagis erinevad revolutsioonilised grupid koos NVU-pooldajatega JewSA-Aggressiooni vastu.

Parima ilmaga asuti teele, et veel mõned rongiga kohale tulnud kamraadid kokku korjata. Nad suundusid aga otse keset AntiFa-plokki, kes seda sama rongijaama kogunemis kohana kasutas. Et kaasas olid lipud ja plakatid ja AntiFa omad eneses väga kindlad olid. Mindi teise rongi peale, kus nad teise peatusesse minna said ja kus nad peale võeti. Ei tahetud ka riskida sellega, et enne juba politsei mõningaid segatusse sattunud kamraade vahistama hakkaks, kellele alles õiget teed tuli näidata.

Ilma vahejuhtumiteta mindi kokkulepitud kogunemiskohta, et jätkata kolonnides edasi minekut. Haagis ühes tunnelis nähti juba punkarite esimest vaatlejat, keda ka oma väljanägemise järgi ka „ümaraks tõuguks" nimetada saaks. Juba siin hakkas nende suure suulise AntiFa otsustamatus silma – enne oleks meid kivirahega kaetud, aga nende militandid piirdusid avalikult varjamata alatute varguste ja röövidega, mida punkarid ei julgegi kui nende üleolek ei ole 10:1 ja ikkagi ebaõnnestub ka sellise jõuvahekorra puhul mõnikord rööv.

Kui oldi kogunemiskohta jõutud, valjuhääldiga auto oli kohal ja muud propaganda vahendid valmis olid, pidi see lõpuks pihta hakkama. Aga siis leidsid valitsus ametnikud, et nad ei taha Metsaparki autodele kaitsjaid jätta (mida oli eelnevalt lubatud). Selleks, et kaitset garanteerida, jäi käputäis osa kamraade valvama. Siiski oli park ju paar ruutkilomeetrit suur ja kõikjalt ligipääsetav, mis militantidele rohkem kui ligitõmbav. Kuigi punkaritel oli hea ülevaade olukorrast (nende nuhid liikusid alati samas ringi, ei julgenud nad parki minna), ei juhtunud midagi. Meeleavaldus möödus probleemideta ja osa võtsid napilt 100 kamraadi, oli pingele Madalmaades see siiski õnnestunud aktsioon, 28sed ja NVUlased – kuigi on palju erinevaid seisukohti üldolukorra ja probleemide lahendustes – suudetakse ühise eesmärgi nimel koostööd teha.

Mitmed pensionärid Madalmaadest, Saksamaalt ja Walooniast nägid selgeid seoseid üheaegselt toimuval JewSA-Presidendi ja maailmaterrorist Euroopas ja arvukatel sellevastastel protestidel. Üks saksa kamraad luges maade nimekirja ette, kes pärast saatuslikku 8. maid 1945 selle maailmaterroristi ohvriks langesid (mõned arvasid, et nimekiri ei lõppe iial) ja tõmbasid selge paralleeli selle "D-Day’ga", mida mõnes kohas samaaegselt „pidutsetakse", ja teiste JewSA rünnaku kuupäevadega.

On selge paralleel Berliini pommitamiste kuni Bagdadi pommitamiseni, Kabuli ja Belgradi. Ka kuritegudel ja piinamistel saksa vangide kallal, kuni Iraagini või KL- Guantanomo Bay vahel on paralleele näha. Üks ja see sama võitjaõigusmõistmine. Huvitavad tõik on, et selles kohas demonstreeriti, mille JewSA invasiooni sihtpunktiks kuulutas, kas kunagi peab mõni nende roimar ilmuma sõjakuridegude tribunaali ette. Truu liidupoliitika ja oma eesmärkide tunnistamine pole teadaolevalt kunagi kuulunud sõjaõhutajate tugevate külgede juurde Washingtonis, Jew Yorkis ja Tel Avivis.

Kokkuvõttes oli see marss täiesti edukas. AntiFa üritas läbi murda aga tegi seda vales kohas just JewSA - saatkonna juures, kus nagunii 24 tundi ööpäevas kaitse üksused on. Nad said korralikult klohmida ja osa võeti lühiajaliselt vahi alla, et isikut tuvastada: 250 isikut kokku, koos 50 liikmelise „tuumikuga". See on siiski väga väike number, sest üle riigiliselt tulid bussid, üleskutsetele koolides ja noortekeskustes sotsialistide koostööl rohkem kokku ei tulnud.

Tulemus: Protest sai arusaadavaks JewSAle, koostöö meie poolel klappis, AntiFa tegi end naeruväärseks. Eriline tänu kuulub nendele kamraadidele, kes meile ruupari autot laenasid ja nendele kes kauget reisi pelgand.
Autor: üks 28ne

Tsehhi vabariigist: 8. mail ilmus esmakordselt ajaleht NSEC. Rohkemgi: 24.06 külastas 100000 inimene nende lehekülge.

Nn. „Simon-Wiesenthali-keskus" paneb kuritegeliku aktsiooni „Operatsioon viimane võimalus" – süstemaatiline ja ebaseaduslik saksa auväärsete meeste ja naiste jälitamine, kes 3. Riigis erilisel määral rahvast, juhti ja riiki teenisid suurelt jaolt SSis töötasid. Ida-Euroopas saab selliste oletatavate "Juudi-mõrtsukate" kättenäitamise eest 10000.- dollarit. Selline kuritegelik ja madalaimal nivool tegutsemine isegi toimib: eriti Baltikumis leidus hulga neid keda saab ära osta, juba toimus 260 arreteerimist. Poolas aga ei olda sellisest ideest üldsegi vaimustatud. WITOLD KULESZA, poola „rahvusliku mälu instituudi" (IPN) president, oli sellistest meetoditest üsna üllatunud. Poola pressis hakatakse valjuhäälselt küsima, miks - kui teises maailmasõjas oli KAOTAJATE rahvaste poolel miljoneid surnuid – nüüd siis saavad ainult juutide „mõrtsukad" karistada.

Mai lõpus arreteeris politsei Hispaanias Ramon Bau ja kaks kamraadi veel. Süüdistus: holokausti laimamine, massimõrva õigustamine, kriminaalse ühingu moodustamine ja inimõiguste rikkumine. CEI-organisatsioon keelati ära ja praegu polegi Hispaanias ametliku NS-organisatsiooni.

Nn. „juutide kongress" kutsus Euroopa valitsusi üles suurematele jõupingutustele: „Euroopal on probleem – selleks pole juudid Euroopas" . Juudid näevad kasvavates antisemiitlikes vooludes, eelkõige ohtu demokraatiale. Kõige selle iroonia on, et just need juudid oma hävituspoliitikaga okupeeritud Palestiinas räägivad „demokraatia" hääbumisest!

„Poplaulja" MADONNA tahab, et teda nüüdsest „Esther’iks" kutsutakse. Ta astus "Jewish Revival"– reformiliikumise ( PHILIPP BERG’i juudisekt Los Angeleses ) liikmeks ja väida, et ta on kabbala märgi all taas sündinud. Ta näeb ennast nüüd, kui juutluse eest võitlejat. Peale tema on selles pseudoühingus veel Elizabeth Taylor, Elton John, Barbra Streisand ja Naomi Campbell. Nähtavasti on siiski tänapäevasel nn. „popmuusikal" vaimset tervist kahjustav mõju.

Kõige uuem näide ebaõiglasest brd-kuritegelikust õigusemõistmisest: Maakohus Neuruppin määras tingimisi karistused 8-21 kuud kolmele rahvuslasele, vanuses 18-28 aastat. Põhjuseks: Nad lasid oktoobris 2001 ühes (suletud!) noorteklubis „Neonatsi-muusikat" ja barrikadeerisid politsei eest ligipääsu endi juurde.

Adolf Hitler , Mein Kampf , Schutzstaffel , Waffen-SS

http://www.third-reich-books.com www.zensurfrei.com

Eesti Keel