SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrich

Üks eeskujulik elu

H.H. Norden

Reinhard Tristan Eugen Heydrich sündis 7. märtsil 1904 Halles Saale ääres. Ta oli Richard Bruno Heydrichi, ühe helilooja ja Anna Amalia Krantzi poeg. Isa oli ta sünni ajal ühe muusikakooli direktor. Reinhard külastas Halles Saale ääres Reform-Reaalgümnaasiumi, mis asus Hedwigstrasse tänaval. Juba õpilasena oli ta kirjanduslikult haritud. Nii uuris ja luges ta prantsuskeelset Charles Seignobosi raamatut "Histoire de la civilisation" ja arutles selle üle oma sõbra Erich Schultzega.

Pärast gümnaasiumihariduse kättesaamist alustas Reinhard Heydrich teenistust merekadetina Reichsmarines Kiel-Holtenaus. Kuulsa „merekuradi" Graaf Luckneri mõju, kes tihti perekonna Heydrichi juures külaline oli, mõjutas kindlasti Heydrichi ametikäigu valikut mereväes. Ta alustas oma teenistust meeskonnas 22. Pärast neljapoolest aastast väljaõppeaega ülendati ta 1. oktoobril 1926 leitnandiks ja pärast seda õpetati ta välja luureohvitseriks. 1928 ülendati teda ülemleitnandiks. Hilisema viitseadmirali Kleikampi sõnul oli Heydrich mees, kes oma isikupära, oma teadmiste ja oma oskuste poolest oli üle keskmise. Midagi, nii näis vähemalt, polnud edukal karjääril mereväes ees. Aga see pidi siiski teisiti olema. 6. detsembril 1930 tutvus ülemleitnant Heydrich Lina von Osteniga. Ta pärines Läänemere saarelt Fehmarnilt, kus ta isa õpetaja oli. Juba teisel jõulupäeval 1930 kihlus paar. Oma kihlumiskaardi saatis ta ka oma endisele sõbrannale. See oli mõjuka ärimehe tütar. See härra nõudis Heydrichilt, et tema tütrega - kes ise oleks tahtnud Heydrichi kihlatu olla – abielluks. Kui Heydrich sellest keeldus, kaebas isa seda admiral Raederile. Tagajärjeks oli, et Heydrich pidi vastust andma aunõukogu ees. Selle aunõukogu otsuse põhjal otsustas admiral Raeder, et ülemleitnant Reinhard Heydrich tuleb mereväest välja arvata. Tuleb mainida, et kunagi pole leitud kirjaliku tõendit selle aukohtu otsuse kohta. Heydrich ise oli veendunud, et teda eemaldati mereväest poliitilistel põhjustel.

Kontaktide kaudu hilisema SS-Obergruppenführer Karl von Ebersteiniga sai Heydrich Heinrich Himmleriga tuttavaks, kes oli saanud jaanuaris 1929 SSi riigijuhiks. Himmler otsis just võimekat meest SSi luureteenistuse ülesehitamiseks. Ta andis Heydrichile kakskümmend minutit, et panna paberile, kuidas ta sellist ülesannet ette kujutab. Heydrich kirjutas oma idee, lõi organisatsiooni plaani ja esitas Reichsführerile tulemuse. Too oli väga üllatunud ja otsustas koheselt, Heydrich tööle võtta. Nii sai Heydrichist , kes juba 1. jaanuaril 1931 NSDAPsse astunud oli, 14. juulil Hamburgi SSi liikmeks. Ta oli nüüd SS-Sturmmann SS-numbriga 10120. 26. detsembril 1931 leidis aset Grossenbrode külakirikus Reinhard Heydrichi ja Lina von Osteni abielu.

Heydrich alustas nüüd luureteenistuse ülesehitamisega. Mis oli algus ajal tuntud kui "Abteilung-Ic". 1931 aasta lõpus üüriti "SS-Ic" jaoks kaks tuba Müncheni Türkenstasse 23 neljandal korrusel. See oli parteikaaslase ja lese Viktoria Edrichi korter. Ta oli eriti usaldusväärne ja truu rahvussotsialist. Tema riidekapis hoiti SA- ja SSi-keelu ajal verelippu, mida kanti putš 9. novembril 1923. Heydrichil oli nüüd SS-Hauptsturmführeri auaste. 25. detsembril sai ta SS-Sturmbannführeriks ja 29. juulil 1932 SS-Standartenführer ja Chef des Sicherheitsdienstes des Reichsführers-SS. Nüüdsest on selle allorganisatsiooni nimi Sicherheitsdienst (SD). Septembris 1932 kolis SD, kui ka Heydrich ise ühte villasse Münchenis Zuccalistrasse 4. Heydrich nimetati luureteenistuse „C" juhatajaks; tema büroo oli „Zentrale Dienststelle des SD". Juunis 1931 sündis Heydrichi esimene poeg Klaus. Võimule tulemise aasta, 1933, tõi endaga kaasa ülendamise SS-Brigadeführeriks. SD asus nüüd Müncheni Wittelsbacherpalais Briennerstrasses. 9. novembril 1933 sai SDst iseseisev SS-ametkond. Novembris ja detsembris 1934 kolis SD Baierist pealinna. Berlini Wilhelmstrasse 102 oli ta asukoht nüüd. 17. juuni 1936 sai Heydrich Sicherheitspolizei ja SD juhatajaks. 27. septembril 1939 loodi Reichssicherheitshauptamt ja Heydrich asus selle juhatajaks. Aastal 1940 valiti ta ka internatsionaalse kriminaalpolitsei komisjoni presidendiks.

Lääne sõjakäigu alguses sai Heydrichist lendur ja Me 110 piloot. Norra sõjakäigu ajal tegi ta Me 110ga Stavangerist mitmeid luure lende Inglismaale ja Šotimaale. Oma kangelasliku tegevuse eest autasustati teda pronks rindesõlega ja II klassi raudristiga. Mai keskel 1940 asus ta taas tagasi Berlini. 1. jaanuaril 1941 sai ta NS-kehaliste harjutuste vehklemise riigijuhiks. Idasõjakäigu ajal lendas Heydrich taas hävituslendurina Lõuna-Venemaal ja teda autasustati hõbedase rindesõlega ja I klassi raudristiga.

23. septembril 1941 vabastas Hitler Böömi ja Määri Reichsprotektori ametist ja 2. septembrist 1941 määras ta Heydrichi asetäitvaks Reichsprotektoriks. Teda ülendati samuti SS-Obergruppenführeriks. Führer lootis, et Heydrich, koostöös Sudeedimaalt pärineva riigisekretäri Karl Hermann Frankiga, hoolitsevad selle eest, protektoraadivalitsus tegutseks harmooniliselt Reichiga koos.

Prahas võttis Heydrich oma uue ameti vastu ametlikul kokkutulekul Praha lossis, Hradschinis. Naise ja lastega elas ta lossis Jungfern-Breschan, mis asus kakskümmend kilomeetrit Prahast kaugemal. Vastupidiselt vale, mida tänapäeval levitatakse, nähti reformidest, mida Heydrich protektoraadis tegi positiivsetena. Nii jaotati kakssada tuhat paari jalanõusid ja töölistel suurendati tubaka normi. Olid ka plaanid, Praha linn ühendada saksa autoteedevõrguga ja nii siis Reichiga.

Peale selle, et ta oli Böömi ja Määri Reichsprotektori asetäitja kohal oli ta ka ikka veel Reichssicherheitshauptamti juht. Sellega seotud oli konverents, mida ta juhatas 20. jaanuaril 1942, mis toimus Berlinis Villas Am Grossen Wannsee 56/58. Reichsmarschall Hermann Göring oli Heydrichi autoriseerinud, teha ettevalmistusi juudiküsimuse lahendamiseks. Teisiti kui pärast sõda väidetud on, ei olnud rahvussotsialistliku Saksamaa eesmärk mitte juudi rahva füüsiline hävitamine, vaid hoopis kõigis ühiskonnakihtides rõhuv juutide mõju. Juba kolmekümnendatel aastatel tegi valitsus koostööd juudi organisatsioonidega, et soodustada juudi kodanike väljarännet. Ma nimetan siin näidetena „Haavara-kokkulepe " ja s „Rublee-Wohlthat-kokkulepe". Täpsemate detailide saamiseks lugege Ingrid Weckert raamatut "Auswanderung der Juden aus dem Dritten Reich". Eriti SS oli sellise poliitika esindaja, mille eesmärgiks oli juutide väljarändamine. Need olid sõja tagajärjed – mitte Saksamaa poolt põhjustatud – mille süüks tuleb panna, et väljarändamine toimus nüüd veel vähesel määral. Sõja ajal tehti otsus mille kohasel tuli juudid evakueerida idas asuvatesse töölisasulatesse. Sellega seoses tuleks meeles pidada, et juudid kuulutasid juba märtsis 1933 Saksamaale sõja. Juutide evakueerimis abinõud, olid Wansee - konverentsi teemaks.

Vahe peal oli ennast eksiilis oleva presidendina vaatlev ja Londonis elav Eduard Benesch plaane teinud, et teha atentaat Reichsprotektorile Heydrichile. Käsk selleks anti kahele endise Tšehhi maavägede ohvitserile: Jan Kubisele ja Josef Gabcicele. Koos mõningate teistega hüppasid nad protektoraadis 28. detsembril langevarjuga alla. Järgnevatel kuudel peitsid nad end ja viitsid aega sellega, et saada pilti Heydrichi harjumustest. Seoses kasvava Londoni osalusega ja terroritegevuse rahastamisega Belgia ja Prantsusmaa nimel pidi Heydrich – ta oli oma tegevusega taas rahu protektoraadis loonud – saama Belgia ja Põhja-Prantsusmaa tsiviil valitsuse juhiks, nii siis ka Vichy-Prantsusmaa protektoriks. 27. mail 1942 pidi ta lennukiga Berlini lendama Führeriga vestlusele. Mõrtsukad olid vahepeal kindlaks määranud atentaadi koha, et soodne koht atentaadiks on juuksenõela kurv Praha Holeschowitzi linnaosas, sest seal sõitis Heydrichi auto aeglasemalt. 27. mail 1942 kell 10.00 lahkus Heydrich Jungfern-Breschanist; kell 10.30 jõudis ta oma tumerohelise Mercedesega millel oli lahtine katus, mida juhtis SS-Oberscharführer Klein, kohale, kus ta mõrtsukad teda ootasid. Üks mõrtsukatest, Gabcic, suunas oma Stend-kuulipilduja Heydrichile. Aga automaat ei lasknud ühtki lasku, kuna mõrtsukas oli unustanud, relval lukku maha võtta. Heydrich haaras ise püstoli ja tulistas pihta Gabcici. Momendil, kui tema ja autojuht tahtsid sõidukist välja hüpata, viskas teine mõrtsukas , Kubis, pommi, mis plahvatas autol parempoolse tanguratta juures. Heydrich sai kildudest raskelt vigastada, aga siiski tulistas ta veel paar korda Kubisit. Siis kukkus ta kokku. Üks tšehhi daam hoolitses ta eest, ja nii viidi ta Bulovka-haiglasse. Seal püüdsid nii tsehhi kui ka saksa arstid nädalaega ta elu päästa. Kahjuks ei aidanud midagi; 4. juuni 1942 hommikul suri Reinhard Heydrich.

Reichsprotektori kirst, kaeti haakristilipuga, seda hoiti siis Hradschini hoovis. Kõrgemad Wehrmachti ja SSi ohvitserid andsid talle seal viimase au. 7. juuni pärastlõunal sõitis erirong Prahast Berlini Heydrichi kirstuga, kus kirstu hoiti Reichssicherheitshauptamtis Prinz Albrecht Strasses ja hiljem – 9. novembril 1942 – Reichikantseleis. Reichsführers-SS Heinrich Himmler pidas pikka kõne, kus ta Reinhard Heydrichi tähtsuse esile tõi. Lõpus kõneles Adolf Hitler ja nimetas teda üheks parimaks rahvussotsialistiks, üheks tugevamaks saksa riigi-idee kaitsjaks ja selle riigivaenlaste kõige suuremaks vastaseks. Führer andis langenule kuldse haavatumärgi ja saksaordeni kõrgeima astme. Ta kirst viidi siis Wilhelmstrasselt Invalidenfriedhofile. Seal leidis suur sõdur Reinhard Heydrich oma viimase puhkepaiga.

Millisel moel saame me rahvussotsialistid kahekümne esimesel sajandil, järgneda eeskuju mida kehastas Reinhard Heydrichi oma eluajal? Esmajoones peame me muutmatut rahvussotsialistliku õpetust täielikult jaatama ja valmis olema, seda teha, mis on hädavajalik aaria rassi võiduks. See on meie püha kohustus, võidelda meie vaenlaste vastu kogu omakarmusega. Kui vajalik siis kasutame me konspiratiivseid võitlusmeetodeid, vastasel juhul haarame me relva. Me ei tunnista demokraatlike süsteemide legitiimsust, mis alates 1945 Euroopas võimul on olnud , ja meie eesmärk on seega demokraatiate jäägitu hävitamine ja mõjukate poliitikute kõrvaldamine sell jubedal ajal. Kui me rahvussotsialistidena tõelist poliitilist ja militaarset võimu omada tahame, siis on veel vaja palju takistusi teelt eemaldada. Tänapäeval kohtad sa liigagi tihti poliitikuid, kes on võrreldavad oma kuulsate eelkäijatega 20ndatel, 30ndatel ja 40ndatel möödunud sajandil aastatel. Igale tõelisele rahvussotsialistile on solvanguks kui, juutide kontrolli all olev meedia poliitikuid, kes väidavad, et on rahvuslased ja patrioodid – siin mõeldakse ainult kindlatele inimestele Austrias ja Belgias - , tõeliste rahvussotsialistidega ühele tasemele seatakse. Nendel poliitikutel pole me juhi Adolf Hitleri õpetusega midagi ühist; korduvalt on nad distantseerunud nii nimetatud „Kolmanda Riigi kuritegudest" ja mõnikord annavad nad aaria inimeste suurimale vaenlasele au: juutidele. Neid inimesi saab veel vähem usaldada kui kristlasi, liberaale või sotsialistlike poliitikuid; nad pole midagi muud kui isiksusetud argpüksid ja tossikesed. SS-Obergruppenführers Reinhard Heydrichi elu näitab meile järgitavat teed. Iial ei kaota me seda teed. Ainult siis on võit meie.

Heil Hitler!

Me täname autorit ja ka kaastöölisi, kes selle artikli mitmesse keelde tõlkisid, et kamraadid kogu maailmas seda lugeda saaks.

Eesti Keel