Nazi Lauck NSDAP/AO
Meedia näitab enamasti natsionaalsotsialiste kui vägivaldseid terroriste. Kuid milline on tõeline NSDAP/AO?
NSDAP/AO ei poolda vägivalda, vaid hoopis mõistab selle hukka. Vägivald on kõigest meetod. Iseenesest ei ole ta ei hea ega halb.
Tõesti toimus Ameerika revolutsioon 1776 üsna vägivaldselt! Samas toimus Hitleri võimuletulek nii rahulikult, et nii vaenlased kui ka omad nimetasid seda „ ühegi lõhkumata aknaga revolutsiooniks“.
„Poliitika – võimalikkuse kunst“
Ameerika rahvussotsialistid naudivad märksa suuremat poliitilist vabadust kui mõnes mistahes teises riigis. Seda vabadust mitte kasutada oleks eksimus. Selle vabaduse ohustamine oleks aga lihtsalt kriminaalne.
Tuleb aru saada, et põrandaalune tegevus on palju, palju raskem ja ohtlikum kui legaalne tegevus.
Need, kes legaalse tegevusega hakkama ei saa, ei saa ammugi illegaalse tegevusega.
Riikides, kus natsionaalsotsialism on illegaalne, jaguneb põrandaalune tegevus kahte kategooriasse: vägivaldne ja vägivallatu. Ka siin kohal on lihtsam viimane. Siin tõestab end just meie loogika: meil puudub absoluutselt kindel tugipunkt, mida toetaks mõni välisriik (USA valitsus on tolerantne NSDAP/AO propagandavabriku suhtes Ameerikas, samas aga lööks ta mõne oletatava terroriühingu koheselt laiali).
Sellepärast piirdub NSDAP/AO legaalse tegevusega riikides, kus rahvussotsialism legaalne on… ja vägivallatu „illegaalse“ tegevusega riikides, kus natsionaalsotsialism keelatud on.
Alternatiiv vägivallale
Valitsus ja anti-NS meedia tsiteerivad meelsasti meie radikaalseid sõnu, et „tõestada“ seda, et me oleme „terroristid“. Kuidas iganes ka poleks, isegi uudistel on produktiivne eesmärk:
Kui poliitiline repressioon maades nagu Saksamaa järk-järgult tõuseb, kalduvad üha enam sõltumatud natsionaalsotsialistid sellest, vahetavad või täiendavad meie propagandarelva hoopis teistsuguste relvadega. See on, inimlikust seisukohast vaadatuna, täiesti mõistetav. Et mingil määral mõõdukat mõjuvõimu võimaldada selles kriisis, peab sellest lähtuvalt NSDAP/AO-propaganda toon militantsemaks muutuma (ma rõhutasin seda kohtu ees kuulsal Buckenburgi protsessil 1979. aastal).
Tõesti pakub (vägivallatu) NSDAP/AO propagandamaterjal patriootidele, kelle kunagi legaalsed olnud organisatsioonid, Bonni režiimi poolt ära keelati, poliitilise tegevuse alternatiivset vormi. Kui seda materjali poleks, siis oleks alternatiiviks – vägivald – paljudele masendunud patriootidele märksa tõsisem tegevus. Niisiis teenib NSDAP/AO vägivalla vähendamist, mitte suurendamist.
Üks oletuslik näide
Ameerika kodanikel on enamasti raske ette kujutada seda viisi ja vormi, kuidas rahvast türanniliku nn Saksamaa „demokraatliku valitsuse“ poolt alla surutakse. Vabaduse nimel keelab ta igasugusel kujul natsionaalsotsialismi väljendused: poliitilised parteid, kirjanduse, riietuse, sümbolid, isegi laulud!
Et seda situatsiooni paremini ette kujutada, siin üks oletuslik näide:
Ütleme, et te olete juhtiv mitte-vägivaldse abordivastase liikumise aktivist Ühendriikides. Keset ööd ärkate lärmi peale, mida teevad mingid inimesed, kes te majaukse maha lõhuvad ja te majja sisenevad. Järgmine asi, millega teid vastandatakse, on mitmed tsiviilriietes mehed, kes teid oma relvadega sihivad! Te ei tea, kes nad on ja mis neil plaanis on. Äkki tahavad nad teid ja teie naist tappa (võib-olla pärast seda kui nad on teid piinanud a vägistanud)? Samas te teate, et vastuhakk oleks puhas enesetapp.
Siis tunnete te kergendust, kui te, kuigi veidi üllatunud, kuulete, et need mehed on politseist. Aga siis kuulete, et neil on läbiotsimis- ja teie arreteerimisorder.
Jaoskonnas kuulete, et teid süüdistatakse terrorismis!!!
Pärast päevi, nädalaid või isegi kuid vanglas olemist pääsete kautsjoniga taas välja. Vanglasoleku ajal külastas teid ka teie advokaat, kes kirjeldas teile te juhtumit.
„Tõendid“ teie vastu on ülimalt uskumatud.
Tuli välja, et keegi, keda te eales näinud polnud – ja kes te abordivastase organisatsiooni liigegi pole – viskas süütepudeli abordikliiniku aknasse. Kui politsei ta maja läbi otsis, leidsid nad hulgaldaselt abordivastast kirjandust ja ühe lendlehe, mida te organisatsioon suurel hulgal laiali jaotas.
Sellest ühest lendlehest piisas „tõendiks“, et veenda aborti pooldavat kohtuniku selles, et ta teie arreteerimisorderi allkirjastaks! Teie protsess kestab 6 kuni 12 kuud. Protsessil näitab te advokaat oskuslikult, kui naeruväärne on süüdistus. Tõepoolest ei suuda süüdistaja veenvat tõendit esitada. Kui otsus lausutakse, olete te üsna enesekindel selles, et süüdistus tühistatakse.
Aga kohtunik tunnistab teid süüdi!
Ta mõistab teile kolm aastat vabadusekaotust! (Te mõtlete oma naisele ja pojale; laps hakkab alles rääkima ja saab kõnelejaks enne, kui te teda üldse näete; kuidas saavad te naine ja laps rahaliselt hakkama?!?)
Kohtunik ütleb rahuliku häälega, et kuigi väheste süütõendite põhjal, põhjustas teie abordivastane kirjandus selle pommirünnaku ja et te olete seega selle „kuriteo vaimne isa“.
Te lähete vangi. Iga katse otsust edasi kaevata nurjub. Te istute kõik kolm aastat ära. See juhtub tosinate, isegi sadade samavaateliste aktivistidega.
Sellele lisandub veel, et valitsus keelab terves riigis kõik abordivastased liikumised ära, sest ta peab neid „kriminaalseteks ühinguteks“. Ja abordivastaste lehtede jaotamine muutub suureks seaduserikkumiseks (üheks „vihkamis-kuriteoks“/hate crime’iks), mis on kuni viie aastase vabaduskaotusega karistatav.
Mõelge selle üle kord järele!
See juhtub tänapäeval anti-sisserände-aktivistidega nn „demokraatlikus“ Saksamaal. Sellepärast tõuseb (ja mitte ei vähene) vägivalla-altite inimeste osakaal, olenemata Bonni režiimi „anti-terrori üksustest“.
Tõesti teeb Bonn kõike võimalikku, et terrorismi põhjustada. Ta otsib vabandusi, et õigustada poliitiliselt teisitimõtlejate türannilikku allasurumist.
Tõenäolised järeldused
Esiteks: Bonni valitsuse puhul ei ole tegu demokraatiaga. See on repressiivne režiim.
Teiseks: Bonn kardab vägivallatut rahvussotsialistlikku propagandat rohkem kui terrorismi.
Kolmandaks: Bonn tahab terroristlikku vastulööki provotseerida – enesekaitse ekstreemset vormi. Enesekaitse, mis tekib läbi lootusetuse, et oma kasvavat allasurutust õigustada.
„Demokraatia“ ja „suveräänsus“ on läbi NS-keelu välistatud
Mida tahab NSDAP/AO?
Poliitilist vabadust!
Tühistage rahvussotsialismikeeld!
See on kõik, mida me tahame. Me tahame oma vaateid vabalt avalikkuses esitada. Me tahame demokraatlikest valimistest osa võtta. Saksa rahval peab olema õigus meid valida, kui ta seda soovib.
Selle õiguse eitamine on vastuolus kahe põhiseisukohaga:
et Bonni valitsus „vaba demokraatia“ on, ja
et Bonni valitsus on „suveräänne saksa riik“, kes esindab saksa rahvast, mitte okupatsioonivalitsust, mis ehitati üles Saksamaa vaenlaste poolt pärast Teist maailmasõda ja mis on neile allutatud.
See on ülimalt tabav ja kirjeldav, et mõnikord tahavad mõned Bonni ametnikud rahvussotsialismikeeldu õigustada sellega, et viitavad liitlastest okupantidele…ja isegi oma režiimi „ajalisele“ ja „piiratule“ suveräänsusele!
Sellele lisandub veel, et samaaegselt lubatakse palju võimsamaid kommunistlike parteisid (keda varem endise idabloki poolt rahastati, kes oli liitlaste suurim poliitiline ja militaarne vaenlane pärast sõda ja mis Nõukogude Liiduga liidus oli ) näitab selgelt, et NS-keeld pole iialgi olnud „demokraatia kaitse totalitaarse ohu eest“ ega ei ole ka praegu. Muidu keelaks „demokraatlik“ režiim nii rahvussotsialismi kui ka kommunismi ära.
Sellele vastuolulisusele on ainult üks vastus: Kommunistidel, „liidupartneritel“ natsionaalsotsialistliku Saksamaa vastu, oli (ja on) lubatud liitlaste okupatsioonivalitsusest osa võtta, kes ennast „suveräänse saksa riigina“ esitab. Sellele vastab režiim, et saksa rahval ei ole õigust oma valikupartei poolt hääletada, enne kui seda okupantide poolt „kontrollitud“ pole, vastavalt niikaua kui see „demokraatlik“ või hoopis „kommunistlik“ pole … kõik peale natsionaalsotsialismi on.
Tõeline saksa demokraatia pole võimalik, niikaua kui NS-keeld pole tühistatud.
Tõeline saksa suveräänsus pole võimalik, niikaua kui NS-keeld pole tühistatud.
Hirm enda rahva ees
Miks venitavad Bonni poliitikud natsionaalsotsialismi keelu tühistamisega?
Sellepärast, et nad kardavad enda rahvast!
Nad kardavad poolehoidu, mille suudavad natsionaalsotsialistid Saksamaal saavutada ja mida nad ka säilitada suudavad. See keeld ja suurenevad repressioonid näitavad selgelt selle hirmu suurust. Juhul kui rahvussotsialistlikul liikumisel peaks rahva seas vaid väike poolehoid olema, siis on ju lahendus ülimalt lihtne:
Tühistage keeld. Laske natsionaalsotsialistidel valimistelt osa võtta. Siis näidake vähestele valijate arvule ja öelge: „Näete, me ju ütlesime teile, nad ei saa mingit toetust Saksamaal!“
Miks viivitab Bonn?
Miks tahab Bonn terrorilainet põhjustada (nagu „RAF-i“ kujul 1970ndatel aastatel)?
On vaid üks seletus sellele: Bonn kardab. Bonn teab, et suur hulk inimesi pooldab rahvussotsialismi.
„Vabadus või revolutsioon“
Bonni poliitikutel tuleks järgnevat tähele panna:
Kui natsionaalsotsialistlik liikumine legaalselt võimule tuleb, toimub revolutsioon rahumeelselt. Ja endistele vaenlastele tehakse suurel määral amnestiaid (nagu 1933)… Aga kui revolutsioon vägivaldselt ja suure verevalamisega toimub, siis ei kohelda neid reetureid nii leebelt. (Vastupidi: toimub teine sõja järgne „Nürnbergi protsess“ ainult vastupidisel kujul.)
Paljud saksa valitsuseametnikud ja isegi politsei saavad sellest aru. Nad väldivad hoolast osavõttu tänapäevastes rõhumiskampaaniates. Mõned aitavad isegi vihjetega (kui sada politseinikku haarangust osa võtavad, siis peab vaid üks vihje andma, et haarang ebaõnnestuks). Mina tean paljudest sellistest juhtumitest. Bonni poliitikud on materialistlikud oportunistid. Nad on võib-olla võimelised oma nn „demokraatia“ nimel inimesi jälitama, kinni panema või isegi tapma, aga nad ei ole võimelised oma asja eest kannatama või isegi surema.
Natsionaalsotsialistid on aga pühendunud idealistid. Nad ei taha lihtsalt vaenlast haavata. Nad on ka valmis kannatama, ohverdama ja kui vaja, oma elu andma oma asja eest.
Sellepärast me ka võidame.
Me hoiatame Bonni:
VABADUS VÕI REVOLUTSIOON!
See ei tähenda vabadust „läbi“ revolutsiooni.
Meie, natsionaalsotsialistid, tahame inimesi veenda mitte tapma. Meie, natsionaalsotsialistid, tahame valimistelt osa võtta, mitte pomme õhkida.
Kui vabadusega liiga kaua venitatakse, juhul kui repressioonid teatud määra ületavad, muutub revolutsioon – kas nad tahavad või mitte – vältimatuks. Süü nendes kaotustes mõlemal poolel pannakse ebademokraatliku süsteemi süüks. Ja ta käsilased kannavad siis vastutust.
Meie, natsionaalsotsialistid, nõuame:
TÜHISTAGE NS-KEELD!