Lihula sai eesti SS-Leegioni ausamba

Sell aastal saab kuuskümmend aastat Eesti kaitselahingute algusest. Selle tähtpäeva puhul püstitati Lihulasse mälestusmärk. Tegu on selle „ajaloolise" monumendiga, mis 2002. aastal Pärnus maha võeti. „Monumendi epopöa" iseloomustab kujukalt poliitilist olukorda, mis Eestis praegu valitseb ja meie poliitikute põhimõttelagedust, orjalikku argust ning Venemaa ees lömitamist.

2002. aasta juuli lõpus pandi sama monument Pärnu Vanasse parki. Varem taheti kivi paigaldada Alevi kalmistule, kuid muinsuskaitse ei andnud selleks luba- ei olevat kunstipärane. (Tegelikult ärritas saksa mundris sõduri bareljeef ja tahvlil olev sõnaühend „vaba Euroopa eest".)

Monumendi avamise eel ilmus ajalehes Postimees artikkel, pealkirjaga „Pärnu sai SS-monumendi", mille järel puhkes poliitikute hulgas hüsteeria. Sellise pealkirjaga lehelugu pälvis ka Venemaa juudiorganisatsioonide tähelepanu. 31. juulil 2002 tegi Vene juudikongress teravasisulise avalduse, kus tauniti „natsikurjategijate mälestuse jäädvustamist", adresseeritud Euroopa Liidu juhtidele. ELi reageerimist ei jäänud Eesti valitsejad ootama ja tollase peaministri Siim Kallase telefonikõne peale eemaldati monument mõni päev enne ametlikku avamist.

1944. aastaks Eesti kaitselahingutes osales 70 000 saksa mundrisse riietatud eestlast. Pärast sõda sattus suur osa lahingutes ellu jäänutest tõelisse põrgu-Gulagi koonduslaagrisse.

Enamikud poliitikud Läänes ei taha midagi teada bolševike kuritegudest Baltikumis, sest pole kogenud oma naha peal kommunistlikku terrorirežiimi. Nii käituma sunnib must südametunnistus, sest bolševikud upitati 1917. aastal võimule Wall Streeti pankurite Schiffide, Rodhschildide, Warburgide, Morganite jt raha abil. Kelle seas oli rohkelt juute. Samal ajal, kui täistuuridel töötas Gulagi surmavabrik, ehitasid lääneriigid 192030-ndail aastail üles N. Liidu sõjatööstuse.

Tallinna kesklinnas seisab „vabastajate" mundris pronksmees, mille juures venekeelsed sõjaveteranid 9. mail „viina viskavad". Samalaadsed monumendid seisavad püsti paljudes Eesti linnades. Aga kui Lihula vallavalitsus tahab püsti panna eesti sõdurite ausamba, puhkeb võimupoliitikute seas hüsteeria. Samuti pole meie seda „vabastajate" ausammast maha lõhkunud, nagu venelased Eesti omadega tegid. Ja praegu ähvardab see venelane Jevgeni Krištafovitš seda ausammast ära lõhkuda.

Meie sõjaveteranidel soovitatakse oma tähtpäevi vaikselt pidada (!), sest Venemaa võib pahaks panna, kui üle 80-aastased endised sõjamehed kokkutulekuid peavad. 31. juulil sinimägedes avatud 20. diviisi monumendi avamisel ei viibinud ainsatki valitsusliiget! Kas need vaprad, praegu väga auväärses eas mehed, ei ole ära teeninud mitte mingit valitsuspoolset tähelepanuavaldust? Mehed keda aastakümneid on mõnitatud, ja represseeritud, ei leia mõistmist ka Eesti valitsejatelt. Selline olukord on masendav ja demonstreerib valitsuspoliitikute ebaväärikust ning argust.

Vallavanem ja vallavolikoguliige esimees on pidanud korduvalt kuulama poliitikute ähvardusi „eesti maine kahjustamisest" ja andnud neile argumenteeritud vastulöögi. Õnneks ei ole nördimapanevalt arad ja orjahingedega valitsejad, kes rohkem hoolivad Brüsseli isandate arvamusest kui Eesti ajaloost, mitte terve eesti rahvas. Lootust annab seegi, et riigikogulase Trivimi Velliste sõnul on Isamaaliidu fraktsiooni poolt menetlusse antud seaduseelnõu, mis annab kindla hinnangu 60 aasta tagustele kaitselahingutele ja saksa mundris võidelnud eesti meestele. Aeg näitab, kui palju hääli nimetatud seadus eelnõu kogub , kas meie poliitikud julgevad selja sirgeks ajada või kiikavad endiselt arglikult vaid Moskva ja Brüsseli poole.

Viimase kahe nädala kontaktide ja reageeringute järgi otsustades toetab Lihula vallavalitsuse tegevust sõjameeste monumendi püstitamisel suur osa Eesti üldsusest.

Eesti Keel