NSNACHRICHTEN, nr 108/8 – suvi 2001 (112)
Kui Friedrich Nietzsche 15. oktoobril 1844 Lützeni juures Röckenis sündis, oli ta isal oma poja elukutse valik ja karjäär juba kindlaks määratud. Noor Friedrich pidi meessoost Nietzschede peretraditsioone jätkama – nimelt hakkama pidama protestantliku pastori ametit. Isa kõrval oli ka Friedrich Nietzsche vanaisa ühe väikse koguduse õpetaja olnud. Kes oleks seda arvanud, et Friedrich Nietzschest saab antikristliku õpetuse eest võitleja ja hiljem veendunud ateist. Kui Friedrich Nietzsche oli viiene, suri tema isa. Ema võttis lapse kasvatamise enda peale majapidamises, kus elasid lisaks Friedrich Nietzsche mõlemad tädid, ta vanaema ning õde. Juba varases eas tekkis noorel Nietzschel huvi luule vastu. 10-aastaselt alustas ta esimeste luuletuste kirjutamist. Pärast seda kui ta 1864. a. Schlesias Schulpfortat Naumburg gümnaasiumi külastas, otsustas Nietzsche oma tunnete järgi ja alustas 1864. a. Bonni ülikoolis teoloogia ja klassikalise filosoofia stuudiumit. Aastal 1865 järgnes ta oma õpetajale Leipzigi ja jätkas seal edukalt stuudiumit. Mõjutatuna antiiksest esteetikast ja Arthur Schopenhaueri teostest (kuulus saksa filosoof, kes tegutses 19. sajandi esimesel poolel), tutvus Nietzsche 1868. a. Richard Wagneriga, kes oli ka vaimustunud Schopenhaueri filosoofia pooldaja. Järgneval 10-l aastal külastasid Wagner ja Nietzsche teineteist mitmeid kordi. Need vastastikused kohtumised mõjutasid arvatavasti mõlemat.
Veebruaris 1869. a. võttis Friedrich Nietzsche vastu oma professuuri Baselis kui erakorraline kreeka keele ja kirjanduse professor. Juba 24-aastasena pidas ta kõne „Homerose ja klassikalise filosoofia" kohta, mis pälvis kriitikute poolt suurt tähelepanu. Aastal 1871 asus patriootlik Nietzsche tööle vabatahtliku põetajana Saksa–Prantsuse sõjas. Peale Reichi loomist 18. jaanuaril 1871 kurtis Nietzsche Saksamaa vaimse ühtsuse puudumise üle samas kui oli saavutatud poliitiline ühtsus. Aastaid hiljemgi kritiseeris ta Saksamaad veel selles punktis. Noor ja töökas Nietzsche avalikustas 1872 oma peateose: „Tragöödia sünd muusika vaimust" (Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik). Viimase läbi leidis ta võimaluse oma seisukohti väljendada. See teos tegeles kultuurikriitiliste küsimustega, mille vaimse edasiarendamisega Friedrich Nietzsche oma igivana probleemi ära tundis: moraali.
Kuulsate teoloogide ja filosoofide tutvuste kõrval hoolitses Nietzsche eriti oma sõpruse eest Richard Wagneriga. Aga alates 1876. aastast on näha Wagnerist võõrandumist kuni sõprussuhte lõpuni – see oli põhjustatud erinevatest seisukohtadest kristliku religiooni ja moraali suhtes. Nietzsche oli kristliku religiooni vastane ja paljastas selle eluvaenuliku religiooni „skandaalmoraali" ja teatas, et „jumal on surnud". Pärast seda kui ta halvenenud tervisliku seisundi tõttu oma professuuri Baselis maha panema pidi, lõi ta vaba filosoofina järgneval 10-l aastal oma suurimad teosed. Pidevalt tegutsedes erinevates kohtades, peamiselt Itaalias, avalikustas Nietzsche raamatud „Inimlik, liiga inimlik" (Menschliches, Allzumenschliches) (1880), „Hommikupuna" (Morgenröte) (1881) ja „Rõõmus teadus" (Die fröhliche Wissenschaft) (1882). Nietzsche püüdis kõigis kolmes teoses inimest näidata kui üht olendit, kellel on vabadus oma hüvesid, kombeid ja moraali valida. Igatahes ei käsitle Nietzsche „kõikide traditsiooniliste väärtuste ümberhindamise" õpetus üksikut indiviidi, vaid jälgib peamise eesmärgina luua väljavalitute kultuuriloov üliinimkond, millel oleks enese „härrasmoraal". Nietzsche kokkuvõtvaks filosoofiliseks teoseks on „Nõnda kõneles Zarathustra" (Also sprach Zarathustra) (1883–1885), milles ta oma teooriat konsekventselt luulelises vormis tõestab. Aastatel 1886 ja 1887 ilmusid „Kaugel heast ja halvast“ (Jenseits von Gut und Böse) ja „Moraali genealoogia" (Zur Genealogie der Moral). Järgnevad väiksemad teosed nagu „Juhtum Wagner" (Der Fall Wagner) (1888), „Antikristus" (Der Antichrist) (1894 ilmunud) ja „Nietzsche kontra Wagner" (Nietzsche contra Wagner) (1895) viisid Nietzsche ateistlikku ellusuhtumist ja antikristlikku tegevust edasi. Aastal 1889 tabas teda saatus. Pärast närvivapustust jaanuaris Turinis (Itaalias), viiakse Friedrich Nietzsche Jena psühhiaatrilisse kliinikusse ja ta elab oma elu lõppuni hullumeelsuses. Alates 1890. aastast hoolitseb ema tema eest ema ning pärast viimase surma võtab murtud mehe eest hoolitsemise üle tema õde. 25. augustil 1900. a. lõpeb Weimaris Friedrich Nietzsches traagiline elu.
Friedrich Nietzsche, suurim saksa filosoof ja mõtleja kui ka olemasolufilosoofia vaimsete voolude juht, on suurimate saksa meeste ringi vastu võetud ja saksa rahvas võib tema saavutuste ja edasiarenduste peale uhkuse ja auga tagasi vaadata. Karl Schlechtas, üks rahvussotsialistlik kirjanik, kirjutas Friedrich Nietzsche kohta:
„Nietzsche püüdis vabaneda vanadest kultuurilistest mõttevabaduse väärtustest.“
