Friedrich Nietzsche

Kui Friedrich Nietzsche 15. oktoobril 1844 Röckenis Lützeni juures sündis, oli ta isal oma poja elukutse valik ja karjäär juba kindlaks määratud. Noor Friedrich pidi mees Nietzschede peretraditsioone jätkama, ja nimelt protestantliku pastori ametit. Isa kõrval oli ka ta vanaisa ühe väikse koguduse õpetaja olnud. Kes oleks seda arvanud, et Friedrich Nietzschest saab antikristliku õpetuse eest võitleja ja hiljem veendunud ateistiks saab. Kui isa Friedrich Nietzsche 5. eluaastal suri, võttis ema ta kasvatuse enda peale majapidamises, kus elasid ta mõlemad tädid, ta vanaema ja tema õde. Juba varases eas tekkis noorel Nietzschel huvi luule vastu. 10. aastaselt alustas ta esimeste luuletuste kirjutamist. Pärast seda kui ta kuni 1864 gümnaasiumi Schulpfortat Naumburg/Schlesias külastas, otsustas Nietzsche oma kalduvuste järgi ja alustas ta 1864 Bonni ülikoolis teoloogia ja klassikalise filosoofia stuudiumit. Aastal 1865 järgnes ta oma õpetajale Leipzigi ja jätkas seal oma stuudiumit edukalt. Mõjutatuna antiiksest esteetikast ja Arthur Schopenhaueri teostest (kuulus saksa filosoof, kes tegutses 19. saj esimesel poolel) tutvus Nietzsche 1868 Richard Wagneriga, järgmine vaimustunud Schopenhaueri filosoofia pooldaja. Järgnevatel 10. aastal külastasid Wagner ja Nietzsche üksteist mitmeid kordi. Need kohtumised pidid mõlemat mõjutama.

Veebruaris 1869 võttis Friedrich Nietzsche oma professuuri Baselis vastu kui erakorraline kreeka keele ja kirjanduse professor. Juba 24 aastasena pidas ta kõne „Homerose ja klassikalise filosoofia" kohta, mis pälvis ta kriitikute poolt suurt tähelepanu. Aastal 1871 asus patriootlik Nietzsche tööle vabatahtliku põetajana Saksa-Prantsuse sõjas. Nietzsche kurtis peale Reichi loomist 18. jaanuaril 1871 Saksamaa vaimse ühtsuse puudumise üle saavutatud poliitilise ühtsuse kõrval. Aastaid hiljem kritiseeris ta Saksamaad veel selles mõttes. Noor ja töökas Nietzsche avalikustas 1872 oma peateose: „Tragöödia sünd muusika vaimust"( Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik). Selle läbi leidis ta võimaluse, oma vaimset seisundit väljendada. See teos tegeles kultuurikriitiliste küsimustega, mille vaimse edasiarendamisega Friedrich Nietzsche oma igivana probleemi ära tundis: moraali.

Oma tutvuste kuulsate teoloogide ja filosoofide kõrval hoolitses Nietzsche eriti oma sõpruse eest Richard Wagneriga. Aga alates 1876 aastast on näha võõrandumist Wagnerist kuni sõprusliku suhte lõppuni, mis oli põhjustatud erinevatest seisukohtadest kristliku religiooni ja moraali suhtes. Nietzsche oli kristliku religiooni vastane, ja paljastas selle eluvaenuliku religiooni „skandaalmoraali" ja teatas „Jumal on surnud". Pärast seda kui ta oma professuuri Baselis maha panema pidi oma halvenenud tervisliku seisundi tõttu, lõi ta vaba filosoofina järgneval 10. aastal oma lõpetavad teosed. Pidevalt tegutsedes erinevates kohtades, peamiselt Itaalias, avalikustas Nietzsche „Inimlik, liiga inimlik" (Menschliches, Allzumenschliches) (1880), „Hommikupuna"(Morgenröte) (1881) ja „Rõõmus teadus" (Die fröhliche Wissenschaft) (1882). Nietzsche püüdis kõigis kolmes teoses inimest näidata kui üht olendit, kellel on vabadus, oma hüvesid, kombeid ja moraali valida. Igatahes ei käsitle Nietzsche „kõikide traditsiooniliste väärtuste ümberhindamise" õpetus üksikut indiviidi, vaid jälgib peamise eesmärgina luua väljavalitute, kultuuriloova üliinimkonna loomist, millel oleks enese „härrasmoraal". Nietzsche kokkuvõtvaks filosoofiliseks teoseks „Nõnda kõneles Zarathustra" (1883-1885), milles ta oma teooriat konsekventselt luulelises vormis tõestab. Aastatel 1886 ja 1887 ilmusid „Kaugel heast ja halvast" ja „Moraali genealoogia". Järgnevad väiksemad teosed nagu „Juhtum Wagner" (1888), „Antikristus" (1894 ilmunud) ja „Nietzsche kontra Wagner" (1895) viisid Nietzsche ateistliku ellusuhtumist ja antikristlike tegevust edasi. Aastal 1889 tabas teda saatus. Pärast närvivapustust jaanuaris Turinis/Itaalias viiakse Friedrich Nietzsche Jena psühhiaatrilisse kliinikusse ja ta elab oma elu lõppuni hullumeelsuses. Alates 1890 aastast hoolitseb ta ema ta eest ja pärast selle surma ta õde murtud mehe eest kuni 25. augustil 1900 Friedrich Nietzsches traagiline elu lõppeb ja ta sureb Weimaris.

Friedrich Nietzsche, suurim saksa filosoof ja mõtleja kui ka olemasolufilosoofia vaimsete voolude juht, on suurimate saksa meeste ringi vastuvõetud ja saksa rahvas võib tema saavutuste ja edasiarenduste peale uhkuse ja auga tagasi vaadata. Karl Schlechtas, üks rahvussotsialistlik kirjanik, kirjutas Friedrich Nietzsche kohta:

„Seespool reformatsiooni poolt põhjustatud saksa vaimu liikumist selle algeid ja põhjuseid inimliku loomuse järgi püüdis Nietzsche kõige rohkem vabaneda vanadest kultuurilistest mõttevabaduse väärtustest ".

Eesti Keel