Palverännak

Katti

„Õnneliku ettemääratusena kehtib mulle täna, et saatus mulle just Braunau Inni ääres sünnikohaks määras. Asub ju see linnake nende kahe saksa riigi piiril, mille taasühinemine vähemalt meile noortematele kui üks kõikide vahenditega läbiviidav elu ülesanne tundub!"

Adolf Hitler, Mein Kampf, 1 köide, 1 peatükk

Ma hakkasin tundma, neid tuhandeid miile ja kolme reisipäeva, mida alustasin Chicagost lendamisega, praami ja rongidega sõites, kui minu rong Salzburgist tulles üle rohelise maastiku, millel olid hõbedased jõed ja mis oli kaetud piparkoogimajakestega, peatus. Mustad ja hallid pilved olid sügaval ürgsete mägede kohal ja näitasid ja katsid vaheldumisi nende sakilisi rohelisi tippe – imeline, dramaatiline ja pidevalt muutuv Austria panoraam. Ma olin siiski pigem unine kui rõõmustunud ja igatsesin sooja voodit sõbralikus külalistemajas.

Minu väsimus kadus ja üks adrenaliinitõuge uuendas mu ainevahetusepatareid kui rong järgmises peatuses nimega „Braunau Inni ääres" seisma jäi. Kuigi ma olin juba mitmeid kuid plaaninud, sellesse keskaegsesse linna saabumist, esimene pilk rongiaknast rongijaamanimele oli rabav. See oli õnnestunud! Ma olin tõesti kohal! Seljakotti selga pannud, läksin ma läbi vihmasagara mõned miilid raudteejaamast üksildasse Linzi tänavasse, kus ma Maybräu külalistemaja üles otsisin. Mul oli õnne. Perenaine ütles mulle, et Braunaus ja mõned miilid selle ümbruses on kõik kohad reserveeritud, paljud isegi juba kuid. „See ei imesta mind", ütlesin mina talle, ja ta naeratas. „Kogu maailm on sellel kuul siin". „Mida?" Mul polnud sõnu. „Oodake ära. Küll te näete!" Ja ta jättis mind üksi mu mugavasse väikesesse tuppa, et ta mõistatuse üle järele mõelda.

Ma ärkasin varavalges hommikul, mis oli eilsest vihmasajust veel niiske. Linn aga oli elav pidevast sagimisest ja mina imetlesin modernsete poodide ja traditsioonilise ehitusega majade ja möödunud sajandite tänavate imelist ja harmoonilist kokkusulamist. Ma kõndisin edasi Linzi tänava lõpu, mis suubus keskaegsesse turuplatsi. Selle lõunapoolsel lõpul seisis Salzburgi värav, massiivne väravakaar, mis 500 aasta eest endist sissepääsu Braunausse valvas. Teiselt poolelt läheb sild üle väikese Inni kõrvaljõe. Umbes 150 meetri kaugusel väravast on üks suur, valge maja, kus tänapäeval üürijad elavad. See oli tegelikult selle silmatorkamatu maja pärast austria riigikeses, miks ma teisepoolt maailma siia tulin, et seda näha. Sest siin, selles majas Salzburgi eeslinnas, sündis maailma suurim poeg, mina olin kohale tulnud, et pidada tema 100. sünnipäeva.

Ma ei olnud siiski üksi, kui ma järgmisel päeval teada sain, et austria armee tava ja eriüksused järsku tervet Braunaut Inni ääres hõivasid. Transporditee üle silla saksa piiri juurde oli ära lõigatud, ja isikud, kes linna sisenesid, pidid külastuse eesmärkidest aru andma. Üks armee kopter tiirutas linna kohal kui tosin soomustatud masinaid üle turuplatsi sõitsid. Stseenides, mis meenutasid Hollywoodi 1940ndate aastate propaganda filme, marssisid automaatidega sõdurid segaduses olevate linna elanike seas ja kiivritega tegelased ja püstolitega ohvitserid asusid valvepostidele. Kõik avalikud demonstratsioonid – nii hoiatasid valikud plakatid - on kolmapäevast 14:00 kuni reedeni 9:00 keelatud. Rohkem kui kahe inimese valju rääkimine tänaval, koosolekud tänaval või streigipostid kõnniteel, voldikute jagamine, paroolide hüüdmine ja isegi „imelikult riietatud" isikud olid koheste arreteerimiste ja seadusliku jälitamise põhjus läbi Austria „anti-natsi" – seaduste.

Omadega rahul olevad demokraatia pooldajad käitusid nagu nende enese kurjad „totalitaarsed fašistidest" karikatuurid. Kõigele vaatamata oli just enne nende kohale saabumist linn üleujutatud „kõrvalseisjatega" kogu Euroopat ja Ameerikast, ja isegi Austraaliast, Lõuna-Aafrikast ja Oriendist. Igal pool oli kuulujutte. Oletati, et werwolfi - komandod heiskavad keskööl Salzburgi värava kohal haakristilipu. Arvati, et juudid võivad löögi alla sattuda. Terroristid Milanost pidid Simon Wiesenthali pildi linnapea maja ees ära põletama. Avalikkuse mure ei vähendanud kui kohale saabunud valitsuseüksused tänava tõkked läbi Salzburgi värava püsti panid ja nii vana eeslinna oma keelu alaga ära piirasid. Läbi väravakaare sain ma näha tänavat selle taga, õudne oma peale sunnitud tühjusega.

Õhtul oli turuplats enamjaolt tühi, vaid sõdurid olid oma postidel. See vastu olid kõik kõrtsid ja pubid rõõmsaid inimesi täis, kes pidutsesid. Enne keskööd hakkasid asjad toimuma. Ganni hotellis, mitte kaugel Salzburgi väravast koos barrikaadiga, tellis keegi maja parimad sampuse pudelid ja kõlasid õnnesoovid. Minu Maybräu külalistemaja keldris tõusis minu kõrvallauas üks noor mees, keda ümbritsesid Müncheni üliõpilased, tõstis oma parema käe keelatud tervituseks ja hüüdis valjul häälel „Suursaksariigi nimel, Sieg heil!, Sieg heil!, Sieg heil!". ("Für das Grossdeutsche Reich, Sieg Heil! Sieg Heil! Sieg Heil! ") Keegi ei tülitanud teda ega ta kaaslasi.

Kuna olin üksi, oli minu pidu üsna tagasihoidlik. Ma läksin ligidal asuvale, tühjale turuplatsile ja istusin külakella alla pingile. Ma vaatasin taevast. Pilvi, mis olid nädalaid enamust Kesk-Euroopat katnud, olid kadunud ja nüüd nähtavad tähed tantsisid oma saatuslikel positsioonidel kui kell kuulutas raske metalse kõlaga keskööd. Sellel momendil selles kohas olla – selleks pole sõnu olemas. Kui viimane löök kõlas igavikuliselt, vajutasin ma oma väikesel kassetimängijal nuppu. Badenweiler, tema lemmikmarss, kostis mu kõrvaklappides.

Järgmisel hommikul oli turuplats täis ootavatest inimestest. Nad paistsid kõik, ootavat – aga mida? Keda? See oli nagu ta ise pidi kohe saabuma, tõenäoliselt püsti seisvalt suures, mustas Mercedeses. Võib-olla ootasid nad midagi sellist. Elav hing, ühe mehe emotsionaalselt katsutavat kohalolekut, kes nelikümmend aastat pärast oma füüsilist surma maailma tähelepanu oma sünnikohale suunab, muutus intensiivsemaks ja avaldas ennast veelgi võimsamalt.

Lõuna paiku ilmus müstiliselt välja grupp itaalia fašiste keset rahvast. Üks neist hakkas – kohalolekust mõjutatuna ametnike trotsides – rääkima. „Me toome valge rassi suurimale kangelasele õnnesoove! Ta elab igavesti oma verevendade ja - õdede südametes ja mõtetes! Ei mingit juuditüranniat!" ("Wir bringen dem grössten Helden der weissen Rasse Geburtstagswünsche! Er lebt für immer in den Herzen und den Gedanken seiner Blutsbüder und - schwestern! Keine Judentyrannei!" ) – sõdurid tungisid kohe talle ja ta kamraadidele kallale, siiski mitte enne kui ta oli saluteerinud imestunud pealtvaatajatele. Mõned rahva hulgast julgesid isegi vastu tervitada. Teised plaksutasid ja mõned üksikud hakkasid isegi, vana SA-laulu „Brüder in Zechen und Gruben" laulma, tõenäoliselt vastuseks itaallaste lühikeele kõnele „verevendadest". Politsei võttis isegi need vastajad vahi alla.

Minu enda väike pidustus toimus möllu taga, 15. sajandist kiriku territooriumil, St. Stefani katetraalis. Kõigepealt läksin alla maaalusesse sõjaohvrite mälestuspaika, avalik hauakiri, sisse graveeritud seintele, Braunaus langenute nimedega. Ruumi keskel lamab sümboolne sõdur, magavalt kangelaslikult surmas. Põhjapoolsel seinal asub nende sõdalaste aunimekiri, kes Stalingradis langesid. Siia asetasin ma lillekimbu kirjaga „Ja te võitsite siiski!"( "Und ihr habt doch gesiegt!"). Kui ma trepist üles välja läksin, möödusin ma kirikust, kus ma õitseva, rohelise pärja ta pildiga altari keskele panin ja süütasin ülemise ohvriküünla.

Kui ma kirikupingil istusin, märkasin ma, kuidas üks vana naine sisse tuli ja otse altaril minu pärga koos fotoga märkas. Kuigi tõenäoliselt ta oma avastusest nagu välgust tabatud oli, jättis ta pärja sinna paika. Teised inimesed tulid, nägid seda üllatunult, aga jätsid selle puutumata.

Ma läksin katedraali tagumise külje juurde, et näha ristimiskohta, kus lapsi ristitakse ja siis läksin tagasi turuplatsile. Nende lihtsate ja rahulike sündmuste kirjeldused ei suuda selle päeva sügavalt liigutavat viisi ja emotsionaalset kogemust väljendada, päeva minu elus, mis mind sisemiselt inspireeris. Kuni selle päevani aprillis kahtlesin ma meie edus. See tohutu katastroof – Teise maailmasõja kaotamine – näis ületamatuna. Selle katastroofi lõpust inimkonna jaoks siin maa peal on liikumine edasi võidelnud, on langenud ja uuesti edasi võidelnud ajal, mil hüpnotiseeriv kurjuse jõud võitmatuna näis.

Aga sell 20. aprillil, tema 100. sünniaastapäeval, tema püha sünnikohas, jõudis mulle samm sammu haaval kohale ettenägematu arusaam, et mina olin näinud liiga kitsalt toimunud arengut oma enda ajal. Tema idee on IGAVENE kontsept. Ajaloolised taga järjed, mis ta liikuma pani, on nii nimetatud sündmuste laine, jõud mida miski peatada ei suuda peatada ja mis kauges tulevikus oma saavutab. Meie liikumine on loodus seaduste kasutamine inimvaldkondades, ja loodus on kõikvõimas. Ta võib kohati julmana tunduda ja ta jõud tekkitavad meeleheidet, et hiljem võib-olla võimsamalt kui kunagi varem edasi murda.

Pärast 21. aprillil, kui valitsus piirded tema maja ümbert eemaldas voolasid rahva hulgad ligi, nagu moslemid ümber Meka püha kivi. Ma olin paljude võrate seas, tundsime aga siiski sügavat sidet üksteisega, me haakristi vennad ja õed, ja koos selles austatud kohas olla oli nagu koju saabumine. Tema vaim ümbritses meid kõiki, tegi meid üheks kamraadiks ja täitis meid lootusega tuleviku suhtes. Tõsiasi, et me kõik üle maailma sellese paika tulnud olime selle erilisel hetkel sellises vaenulikus maailmas oli küllalt tõestuseks, et idee ikka veel elab! See oli nagu ta filmis „Tahte triumf" ütles – „meie südamete käsk", mis meid kokku viis. Me tundsime ainulaadset uhkust teades, et tulevased põlved meid kadestavad, meid, kes siin sellel erilisel ajahetkel kogunesime, et süüdata sünnipäevaküünal, ümbritsetuna (ignorantsuse ja kurjuse) võimsast ööst. Sellest leegist väljub samaaegselt signaaltuli, et valgustada meie veresugulasi ja tuli, mis meie järelilma reostajad tuhastab.

Mina olin Braunausse tulnud, et talle mu tühiseid pidustused, mida mul oli, tema mälestuse auks pakkuda. Ta andis mulle aga hoopis suurema kingi kui elu – uuendatud, vankumatu usu meie vältimatu ja absoluutse võidu jaoks. Heil Hitler! Tuhandeid kordi

Heil Hitler!

Eesti Keel