20. aprill

Lieselotte

Kogu maailmas peavad täna rahvussotsialistid oma juhi Adolf Hitleri sünnipäeva.

Selle füüreri, kes 1918 aasta reetmisele vaatamata, lõi liikumise, millesse kuulusid miljonid. Me mälestame juhti, kes viis erepunase haakristilipu all Euroopa aaria rahvad juudi – bolševistide poolt juhitud asiaatide hordide vastu, kes võitles internatsionaalsete juutide, bolševistide ja kapitalistide vandenõu vastu ja mille vastases võitluses ta langes.

Adolf Hitler, rahvussotsialistliku Saksamaa füürer, aaria maailma juht, on surnud. Ta langes juudi - bolševistliku maailmavaenlase vastases võitluses. Tema põrm puhkab Riigikantseleis, kust ta saksa rahva saatust kaksteist aastat juhtis, kus ta viimse sekundini vaenlasele vastu seisis. Adolf Hitler ei astunud tagasi ega kapituleerunud, vaid ta läks Saksa rahva juhina Wahallasse. Juutide poolt üles ässitatud okupantidepööblil ei saadud ta laipa kätte. Füüreril jäi olemata see, mida itaalia rahva Ducega juutide poolt tehti.

Riigikantselei õhiti, Berghof rüüstati, Nürnbergi parteipäevade kompleks demonteeriti. Igasugused mälestusmärgid hävitati, tänavad nimetati ümber, partei ametiasutused arestiti, lipud ja standardid, vormid, varustus ja raamatud põletati. Midagi ei jäätud proovimata, et kõik enneolematu täpsusega hävitada., mis meenutas Adolf Hitlerit, kolmandat Saksa riiki, selle suurust ja suurepärasust.

Peale seda kui internatsionaalse kurjategijate režiimi poolt kõik maha tiritud, hävitatud ja kõrvaldatud oli, mis meie rahva kunagi suureks ja võimsaks tegi, usuti, et nüüd on saabunud tund, mil kogu saksa rahvas on igaveseks selle kuritegeliku rassi käsilased tehtud.

Kui see vere sidemete kaudu üksteisega seotud parasiitide ja kelmide punt arvab, et kõigi liikumise materiaalsete väärtuste ja sümbolite, nende juhtide mõrvamisega on küllalt, et nad igaveseks hävitatud on, siis olgu nendele internatsionaalsetele spekulantidele öeldud: Enne hävib saksa rahvas kui, et annab end võitluseta, võimule saanud alamrassist spekulantide, sõjaõhutajate ja rahvastemõrvarite orjusesse!

NSDAP ei kapituleerunud internatsionaalse juutluse vastases võitluses ja ei kapituleeru iial! Mis 8. mail 1945 juhtus oli militaristlik-bürokraatlik poosetamine, tolle aegne sõjaväeline juhatus pidid oma ridades reeturite poolt tekitatud rõhumise tõttu alluma meie maale sissetunginud okupantidepööblile. Mida või kuidas 8. mail 1945 mingeid asju välja kaubeldi ei huvita meid üldse. Me ei pea siin tegelema rahvusõiguslike küsimuste ega rahvusvaheliste konventsioonidega, mis nagu nii paberil ainult eksisteerivad või parimal juhul on võitjatele soodsalt loodud vormis, vaid me peame hoopis võitlema oma maa vabaks, peame oma maa võõrvõimust puhastama, peame oma rahvast verelise hävingu eest kaitsma. Me peame juudi faktorite mõju välja lülitama ja meil on püha kohustus, auväärne ülesanne see rass, mis ajas maailma kaks korda sõtta, panna vastutust kandma. Miljonid ja miljonid mehed, naised ja lapsed on 25 aasta jooksul kaks korda langenud kultuuritu rassi kättemaksuhimu, kasumiahnuse ja maailmavalitsustungi ohvriks.

See sama kuritegelik rass ei kohku tagasi, oma maailmavalitsusplaanide ohustamise korral kolmandat maailmasõda alustad ja taas teha miljoneid inimesi kirjeldamatu häda ohvriteks. Me tunnistame siit täiesti avalikult: Meie eesmärk on, sellist katastroofi ära hoida – läbi iganes vajalike abinõude.

Mis puutub juudiküsimuse lõpplahedusse Kolmandas Riigis, nii piisab spekulantide, kelmide ja allilmategelaste vaatamisest, et aru saada, et mingit juudiküsimuse lõpplahendust polnud olemas. Pensionisaajate vool ja juudi kolooniad USAs, Euroopas ja Lõuna-Ameerikas on elavad näited mitte toimunud lõpplahendusest (Endlösung). Sellega seoses ei pea me tõeotsingut või „riikliku diskusiooni" vajalikuks. Milleks? Et mingitele võõrastele moraaliapostlitele heategu teha – selleks ei ole meil küll aega.

Selle kohta, et Kolmandas Riigis juute ei gaasitud, on tunnistajaid. Aga ei ole laitmatut materjali, mis tõestaks vastupidist. Rahvusvahelise Punase Risti aruanded toetavad isegi väidet juutide inimlikust kohtlemisest. Uskuda, et me veel korra sellise arusaamatuse ohvriks langeda võiksime, tähendaks, et peate meid natsionaalsotsialiste tõesti õpetamatuteks.

Nüüd hakkavad meie vastased maailmas – nagu juba neljakümne aasta eest - pihta demokraatlike fraasidega humaansusest, inimlikkusest ja suuremeelsusest ja oma moraalseid väljendeid ajama. Ma küsin nendelt vastastelt: Kus oli teie humaansus kui te õitsevatest euroopa kultuurlinnadest varemed tegite? Kus oli teie inimlikus kui miljonid rahvuskaaslased idas alaminimeste-hordide poolt looma kombel maha tapeti? Läänes surid meie naised ja lapsed süüte- ja fosforpommide rahes. Sajad tuhanded parteikaaslased tapeti pärast 1945 aastat, teised veeti minema, mõisteti süüdi või peksti invaliidideks. Kas selles väljendus teie moraal?

Lugematu arv eurooplasi pidi sama kannatusteteed minema, selle pärast, et nad patriootidena ja eurooplastena võtsid osa juudi–bolševistliku maailmavaenlase vastasest võitlusest. Üksi kolmsadatuha itaallast ja sada viiskümmend tuhat prantslast mõnitati juutide üles ässitatud pööbli poolt. Paljudel on isegi täna veel kehadel oma väärkohtlemise jäljed.

Me ootame põnevusega, kuidas nad ennast selliste kolossaalsete kuritegude vastu kaitsevad, kui neid ükskord vastutama pannakse. Ükskõik milliste fraaside ja valedega need demokraatlikud riigimehed end välja valetada püüavad, nemad ja süüd kandev rass ei saa oma saatust vältida!

Mainitud võivad kindlad olla, et siin ei ole tegu palja fraasiga. Rahvusvahelisel juutlusel on küll õnnestunud, väliselt võidetud rahvaste verd nautida, kuid juutlusel ei ole õnnestunud, rahvussotsialistide ideede ehitist kokkuvarisemiseni viia. Küll langes juht võitluses, kõik liikumise maailmavaatelised teosed - nagu kõik muu põletati ja keelati. Rahvussotsialism aga on sügaval sisemuses ja sealt ta tärkab taas. Kui me juht ka füüsiliselt surnud on, nii on ta vaim veelgi elavam. Natsionaalsotsialistliku Saksamaa juht on meie keskel, mitte elusal kujul, vaid läbi rahvussotsialistliku idee, mille kehastuseks ta on.

Läbi ta teose Mein Kampf; läbi ta kõnede ja kirjutiste on füürer meile läbi aegade maailmavaatelise, poliitilise ja strateegilise alused andnud, mille järgi me tegutsema peame.

Poliitilisi süsteeme püstitakse ja kukutakse, poliitikud tulevad ja lähevad, juht ja tema töö aga on aluseks saksa rahva ja aaria maailma eksisteerimisele tulevikus!

30. aprillil on 33. aastapäev kui Suursaksa riigi juht ja riigikantsler saksa ja euroopa SS-väeosade kaitse all, vaadates reetmistele ja arglikkusele omade ridades, lootusetuks muutunud olukorras, oma viimase tahtmise dikteeris ja oma abikaasaga elust lahkus. Täna 32. aastat pärast füüreri surma, on meil tema poliitiline testament olemas. Selles viimases tahtmises räägib see ettenägelikus ja lootus, mis talle omane oli.

Kolmkümmend aastat peale selle kirjutamist on sellest testamendist natsionaalsotsialistlik liikumine taas tekkinud. Kantuna noorest generatsioonist on Adolf Hitleri liikumine uuesti valmis, juhi tahtmisi edasi viia. Füüreri nimel purustame selle juudi „BRD" moodustise Euroopa südames ja kõrvaldame selle kandjad. Me ehitame üles neljanda püha Saksa riigi au, suurepärasuse, suuruse ja õigluse ja nii täitame meie juhi tahtmise – rahvussotsialistliku liikumise särava taassünni.

Me vannume sulle Adolf Hitler igavest truudust, mis üle surma ulatab. Me tõotame sulle, füürer, mitte puhata ega peatuda enne kui su viimane tahe on täidetud. Fanaatilise sihikindlusega viime me natsionaalsotsialistid täide selle viimase juhise ja sinu ja miljonite aaria inimeste surmas süüdi olevad paneme me vastutama. Enne oleme me valmis surema kui seda vannet murrame.

Me näeme end sellel tunnil ühes solidaarses ühtsuses, milles on rahvussotsialistide leegionid kõikidest rahvustest. Nad on kõik sellest aru saanud: Internatsionaalne juutlus hiilib maailmavõimule ja kõik aaria rahvad hävivad või aaria rahvad kõrvaldavad valitseva juudi režiimi. Vabatahtlikult ja võitluseta ei lase me end kõrvaldada! Rahvas, mis ei ole valmis, oma vabadust pidevalt kaitsma või ei ole võimeline, seda uuesti endale kätte võitlema, on kaotanud oma õiguse eksisteerimisele!

Kunagi ei jätnud füürer kahtlust sellekohta, et konflikt internatsionaalse juutlusega on eksistentsi, elu küsimus. Meie kultuurimälestiste varemmetest on Adolf Hitleri liikumine taas tõusnud, et jätkata võitlust saksa vabaduse, euroopa ühtsuse ja aaria rahvaste ühtsuse nimel. Järgmised aastad on otsustavad.

Ühe asja kohta olgu meie vastased kui ka sõbrad ja sümpatiseerijad selgusel: Kapituleerimist meie jaoks pole olemas. See sõna ei eksisteeri meie jaoks üldse. Meile kehtib ainult võit või häving, muud võimalust pole. Kui me selles võitluses riikide vabaduse nimel hävima praksime, siis on meie vaenlased samuti raskel viga saanud.

Me ei tunne mingit kapitulatsiooni ega üleandmist, me tunneme ainult kohusetäitmist füüreri, rahva ja isamaa ees. Meie juhi elu ja surm kohustab meid fanaatiliseks kuulekuseks ja tegusemis valmiduseks rahvussotsialistliku idee nimel.

„Hitleri töö ja idee on tulevaste põlvede jaoks püha pärand. Meil, kes me veel elame, on kohustus, edasi võidelda." Generalfeldmarschall Schrörner.

Allikas: NS KAMPFRUF #25, märts-aprill 1978 (89)

Eesti Keel