NS-NACHRICHTEN, nr 106/6 – talv 2000/2001 (111/112)
Meie jaoks võib olla on raske mõista, kui väga Adolf Hitler oma rahva seas armastatud oli, eriti tema varajastel võitlusaastatel. Üks hea vihje sellest armastusest, mis teda algusest peale ümbritses, on ametliku partei biograafi, Heinrich Hoffmanni, poolt jäädvustatud. Ta meenutas üht juhtumit, mis leidis aset veidi enne jõule 1923. a. Münchenis. Kuu aega tagasi oli 16 kamraadi Feldherrenhalle ees maha lastud. Liikumine oli 9. novembri putšikatses purunenud, ta liikmed olid surnud, varjasid end või pandi, nagu füürer, vangi. Pärast seda, kui lootuse säde kustus verre uputatuna, vajus sõjajärgne Saksamaa taas halli lootusetusesse, sotsiaalsesse kaosesse, majanduslikku laostumisse ja kultuuri hävingusse. See oli taustaks stseenile, mida Hoffmann sel tumedal detsembril 68 aastat tagasi jutustab…
„Kunstnikud hitleriliikumises plaanisid tähistada jõulusid Blüte kohvikus Blüte tänaval tableau vivant pealkirja all „Adolf Hitler vangistuses“ (Adolf Hitler in Haft). "
„Mina sain ülesand, leida Hitlerile teisik. Juhtus, et ma leidsin mehe, kellel oli temaga hämmastav sarnasus. Ma küsisin temalt, kas ta tahab sellest tableau vivant’ist osa võtta ja ta oli nõus seda tegema."
„Blüte kohviku suur hall oli inimesi täis. Kui eesriie tõusis, tekkis aukartlik vaikus ja poolpimedal laval muutus nähtavaks vangikong. Väikse trellidega akna taga võis lumehelbeid langemas näha. Ühe väikse laua ääres, seljaga publiku poole, istus üks mees. Nähtamatu meeskoor laulis „Püha ööd“."
„Kui viimased noodid kõlasid pingeliselt, sisenes kongi üks väike ingel, kes kandis säravat jõulupuud, mis pandi üksildase mehe lauale."
„„Hitler“ pööras end aeglaselt, kuni ta publiku poole vaatas. Paljud uskusid, et see on päriselt Hitler ja nuuksumine käis läbi halli."
„Tuled süttisid ja ma nägin kõikjal enda ümber märgade silmadega inimesi ja kiiresti kaduvaid taskurätte."
Allikas: Heinrich Hoffmann, Hitler war mein Freund, Burke Co., London.
