Jõulujutt

Meie jaoks võib-olla on raske mõista, kui väga Adolf Hitler oma rahva sead armastatud oli, isegi tema võitluse varajastel aastatel oma rahva nimel. Üks hea vihje sellest armastusest, mis teda algusest peale ümbritses, on ametliku partei biograafi, Heinrich Hoffmanni, poolt jäädvustatud, kes meenutas üht juhtumit, mis toimus veidi enne jõule 1923 aastal Münchenis. Kuu aega tagasi oli kuusteist kamraadi Feldherrenhalle ees maha lastud. Liikumine oli 9. novembri putši katses purunenud, ta liikmed olid surnud, varjasid ennast või pandi, nagu füürer, vangi. Pärast seda kui lootuse säde kustus, uputatuna verre, vajus sõjajärgne Saksamaa taas halli lootusetusesse sotsiaalses kaoses, majandusliku laostumisse ja kultuursesse hävingusse. See oli taustaks stseenile, mida Hoffmann sell tumedal detsembril 68. aastat tagasi jutustab…

„Kunstnikud Hitleriliikumises plaanisid, Jõulusid Blüte Cafe’s Blüte tänaval tähistada tableau vivant pealkirja all Adolf Hitler in Haft (Adolf Hitler vanglas). "

„Mina sain ülesande, leida Hitlerile teisik. Juhtus, et ma leidsin mehe, kellel oli temaga hämmastav sarnasus. Ma küsisin talt, kas ta tahab sellest tableau vi-vant’ist osa võtta, ja ta oli nõus seda tegema. "

„Blüte Cafe suur hall oli inimesi täis. Kui eesriie tõusis, tekkis aukartlik vaikus, ja pool pimedal laval muutus nähtavaks vangikong. Väikse trellidega akna taga võis lumehelbeid langemas näha. Ühe väikse laua ääres, seljaga publiku poole, istus üks mees. Nähtamatu meeskoor laulis Vaikne öö, püha öö."

„Kui viimased noodid kõlasid pingeliselt, sisenes üks väike ingel kongi, kes kandis säravat jõulupuud, mis pandi üksildase mehe lauale."

„Aeglaselt pööras end ‘Hitler’ kuni ta publiku poole vaatas. Paljud uskusid, et see on päriselt Hitler ja lurtsumine käis läbi halli."

„Tuled süttisid ja ma nägin kõikjal enda ümber märgade silmadega inimesi ja kiiresti kaduvaid taskurätte. "-

Allikas: Heinrich Hoffmann, Hitler war mein Freund, Burke Co., London.

Eesti Keel