Thomas Brehl
NS-NACHRICHTEN, nr 119/19 – sügis 2004 (115)
Kui tihti oleme me viimastel aastatel endalt küsinud, kuidas läheb BRD-süsteemiga edasi, kui stabiilne see on ja millal saabub nüüd siis kriis, mis toob lõpuks võimaluse sügavateks poliitilisteks muudatusteks? Ärge muretsege – see aeg on juba käes!
Valitsevatel on õnnestunud kunagise maailma rikkaima riigi võlad sellisele tasemele viia, et praegu elavate lapselapselapsedki peavad veel neid maksma. Kõikide poolt imetletud majandusvõim on ammu juba langenud alla keskmise taseme ning languse lõppu pole veel näha.
Välispoliitiliselt on koalitsioonid end äärmiselt habrastena näidanud ja nüüd lõpuks on see võrdlemisi väikesele koormuskatsele pandud. Kuulekus viimastel aastatel Ameerikale maksab nüüd kibedalt kätte. Ameeriklased pole harjunud, et keegi julgeb neile vastu olla, eriti veel sakslased. Aastakümnete pikkune allumine pole end ära tasunud, „sõprus" pole järsku enam midagi väärt. Endine sõbrast supervõim näeb Saksamaad ühes reas Liibüa ja Kuubaga, see ju sobib ka majandusliku arenguga! Kõigi silme all plaanib Ameerika nüüd rünnaksõda ja kahjuks pole poliitiliselt korrektne vältida Saksamaa osalust põhjendusega, et juba ennemgi on Saksa poliitiliselt ja militaarselt vastutavaid isikuid võlla tõmmatud. Loodetavasti on veel lubatud tsiteerida suurt Peter Ustinovi: „Terroristide vastu ei saa sõda pidada, ise terroristiks muutumata. […] Kui ameerika ei oleks suurriik, vaid indiviiduim, istuks ta juba ammu vanglas!" (allikas: BILD, 7.10.2002 (115).)
Esimest korda ühe Liiduvalitsuse ajal tunnistab süsteemitruu ajakirjandus, et on „sõitnud täiega vastu seina". BILD teatab seejuures ehmatanult (artikkel 13.2.2003 (115)), et „34% sakslastest on rahulolematud demokraatiaga". See võib ju veel lõbusaks minna.
Nüüd saab siis see riik aastatepikkuste valearvestuste ja väärhinnangute, milles osalesid kõik süsteemiparteid, vilju maitsta. Oma „demokraatliku konsensusega" nad ka hävivad. Selle „demokraatliku konsensuse" juurde kuulub näiteks tänaseni, et meid ees ootavaid tohutuid demograafilisi möödalaskeid lihtsalt ignoreeritakse. Edasi räägitakse „välismaalasteintegratsioonist", kuigi on juba terveid linnaosasid, mis oma „saksa“ nime ainult geograafilise asukohaga õigustavad. Siin peavad juba sakslased integreeruma või vastavatest piirkondadest lahkuma. Seda viimast nad ka võib-olla teevad, et nende lapsed saaksid hariduse, mida nad ei saaks klassides, kus on üle 90% välismaalasi.
Me oleme alles katstroofilise arengu alguses, kus asi käib lihtsalt meie rahva püsimajäämise nimel. Kahekümne aasta eest, kui me prognoosisime, et me muutume vähemuseks oma enese maal, naerdi meie üle. Neist, kes tollal naersid, ei naera täna enam enamus! Aga mis aitab meid vanakantsler Helmut Schmidti arusaam: „Me tõime liiga palju välismaalasi siia!" (BILD 25.3.2002 (115)), kui tema ametis olevad järglased seda „multikultuurse ühiskonna" poliitikat edasi teevad? Käib juba teine poleemika: kui alguses olid need ikka töötahtelised võõrtöölised, kes siia tulid, et raske töö eest head raha teenida, siis täna on neist enamus religioossed ja poliitilised fanaatikuid, kes meie riiki tulevad. Nad naudivad igasugu vabadusi ja kasutavad neid oma huvides ja riigi sisekorra vastu võitlemises. Kui enne tundsid end liidu siseministrid pigem sunnitud keelustama „parempoolseid" ja seega „ohtlikke" grupeeringuid, siis on täna üha enam nendeks keelustatavateks islamistlikud ja teised terrorirakud, kellele FDGO (Freiheitlich demokratische Grundordnung – vaba demokraatlik põhikord) on täiesti ükskõikne. Paljud tahavad luua „jumalariiki" ja selle eesmärgi saavutamiseks ei kõhkle ära kasutada moodsamaid tehnilisi vahendeid, mida see riik neile heade riiete, elukoha ja toidu kõrvalt pakub. Kui kuulata tähelepanelikumalt, saadakse varsti aru, et isegi paljud nendest, kes täna end veel mõõdukalt ja ilustatult näitavad, tegelikult vaid ootavad, kuni nad piisavalt tugevad on. Siis pühivad nad selle süsteemi minema ja koos sellega ka rahva, kes selle süsteemi kunagi lõi.
Suurim väärusk tänapäeva valitsevatel on veendumus, et me peaksime kõigi inimeste vastu toredad ja sõbralikud olema, siis käituvad nad ka meie vastu toredalt ja sõbralikult. Ei, meie suuremeelsus, lõdvad seadused ja anti-saksalik põhihoiak sakslaste eneste poolt, on kutseks erinevatele poliitilistele ja religioossetele fanaatikutele kogu maailmas, sest ka vahistamise korral läheb neil siin paremini kui nende päritolumaal suhtelises vabaduses.
Üldise poliitilise stabiilsuse olukorras olid „parempoolsed" organisatsioonid nagu üksikud hüüdjad kõrbes. Meedia tegi oma ja joonistas võltspildi rahvusliku vastupanu nõudmistest Saksamaal. Sõda ja rahvastehävitamine olevat meie eesmärgid, välismaalaste vihkamine meid töölepanev vedru. Vaatab, kui kaua nad pimestatud kaaskodanikele seda veel sisendada suudavad.
Me oleme aja märkidest aru saanud. Nüüd oleme valmis: me loome võrke ja töötame paljude sõbrustavate välismaa organisatsioonidega koos. Meie tund tuleb, me korjame saagi aastate pikkuse külvi järel! Millal see olema saab, oleneb liiga paljudest asjaoludest, et seda saaks veel ette ennustada. Et meie tund tuleb, on minule täna rohkem kindel kui kunagi varem! Süsteem ebaõnnestub ta enda poolt loodud probleemide tõttu, mida see võimeline lahendama pole. Võib-olla pole tulevikus neid, kes vabariigi eksistentsi kriisis süüdi on, enam alleski. Aga küsimusele, kus on rahvusliku vastupanu aktivistid, kõlab vastu hüüe üle kogu Saksamaa:
„Siin!"