Liitvabariigi lõpp käes?

Thomas Brehl

Kui tihti oleme me viimastel aastatel endalt küsinud, kuidas läheb BRD-süsteemiga edasi, kui stabiilne see on ja millal nüüd siis kriis saabub, mis toob lõpuks võimaluse sügavateks poliitilisteks muudatusteks? Ärge muretsege see on juba käes!

Valitsevatel on õnnestunud, kunagise maailma rikkama riigi võlad sellisele tasemele tõsta, et praegu elavate lapselapselapsed peavad veel neid maksma. Kõikide poolt imetletud majandusvõim on ammu juba langenud alla keskmise taseme, languse lõppu pole veel näha.

Välispoliitiliselt on koalitsioonid end äärmiselt habrastena näidanud, nüüd lõpuks on see võrdlemisi väikesele koormusekatsele pandud. Kuulekus viimastel aastatel Ameerikale maksab nüüd kibedalt kätte, US-ameeriklased pole harjunud, et keegi julgeb neile vastu olla, eriti mitte, sakslased. Aastakümnete pikkune allumine pole end ära tasunud, „sõprus" pole järsku enam midagi väärt. Endine sõbrast supervõim näeb Saksamaad ühes reas Liibüa ja Kuubaga, see ju sobib ka majandusliku arenguga! Kõigi silme all plaanib Ameerika nüüd rünnaksõda ja kahjuks pole see poliitiliselt korrektne, saksa osalust vältida põhjendada, et samal põhjusel on juba ennemgi saksa poliitiliselt ja militaarselt vastutavaid võlla tõmmatud. Loodetavasti on veel lubatud, tsiteerida suurt Peter Ustinov’i, siis tekkib järgmine kommentaar: „Terroristide vastu ei saa sõda pidada, ise terroristiks muutumata. […] Kui ameerika ei oleks suurriik, vaid indiviiduim, istuks see juba ammu vanglas!" (Allikas: BILD, 7.10.2002 (115).)

Esimest korda ühe Liiduvalitsuse puhul tunnistab süsteemitruu ajakirjandus, et on „sõitnud täiega vastu seina". BILD teatab see juures ehmatanult (Artikkel 13.2.2003 (115)), „34% sakslastest on rahulolematud demokraatiaga", see võib ju lõbusaks minna.

Nüüd saab siis see riik aastatepiskuste valearvestuste ja väärhinnangute vilju maitsta, selles osalesid kõik süsteemiparteid. Oma „demokraatliku konsensusega" nad ka hävivad. Selle „demokraatliku konsensuse" juurde kuulub ka näiteks tänaseni, et tohutudid, meid ootavaid demograafilisi möödalakseid lihtsalt ignoreeritakse. Edasi räägitakse „välismaalasteintegratsioonist", kuigi on juba terveid linnaosasid, mis oma atribuuti „saksa" ainult oma geograafilise asukohaga täidavad. Siin peavad juba sakslased integreeruma või vastavatest piirkondadest lahkuma, mida nad ka võib-olla teevad, et nende lapsed saaksid hariduse saamise võimaluse, mida nad ei saa klassides kus on üle 90% välismaalasi.

Ja me oleme alles katstroofilise arengu alguses, milles käib lihtsalt asi meie rahva püsimajäämise või mitte nimel. Kahekümne aasta eest kui me prognoosisime, et me muutume vähemuseks oma enese maal, naerdi meie üle. Neist, kes tollal naersid, ei naera täna enam enamus! Aga mis aitab meid vanakantsler Helmut Schmidt’i arusaam „Me tõime liiga palju välismaalasi siia!" BILD 25.3.2002 (115)), kui tema ametis olevad järglased seda „multikultuurse ühiskonna" poliitikat edasi teevad? Käib juba teine poleemika: Kui alguses olid need ikka töö tahtelised võõrtöölised, kes siia tulid, et raske töö eest head raha teenida, nii on neist täna enamus religioossed ja poliitilised fanaatikuid, kes meie riikitulevad. Nad naudivad igasugu vabadusi ja kasutavad neid oma huvides ja riigi sisese korra vastu võitlemises. Kui enne tundsid end liidusiseministrid pigem sunnituna, keelustama „parempoolseid" ja seega „ohtlike" grupeeringuid, siis on täna üha enam nendeks islamistlikud ja teised terrorirakud, kellele FDGO (Freiheitlich demokratische Grundordnung – vaba demokraatlik põhikord) on täiesti ükskõikne. Paljud tahavad luua „jumalariiki" ja seda oma eesmärgi saavutamiseks ära kasutada moodsamaid tehnilisi vahendeid, mida see riik neile annab heade riiete, elukoha ja toidu kõrval. Kui kuulata tähelepanelikumalt, saadakse varsti aru, et isegi paljud nendest, kes täna end veel mõõdukalt ja ilustatult näitavad, tegelikult vaid ootavad, kuni nad piisavalt tugevad on. Siis pühivad nad selle süsteemi minema ja koos sellega ka rahvaga, kes selle süsteemi kunagi lõi.

Suurim väärusk täna valitsevatel ja mis samaaegselt on ka üks multikultuurse ühiskonna hulluse sammas on veendumus, et me peaksime kõigi inimeste vastu toredad ja sõbralikud olema, siis käituvad nad ka meie vastu toredalt ja sõbralikult. Ei, meie suuremeelsus, lõdvad seadused ja anti-saksalik põhihoiak sakslaste eneste poolt, on kutseks kõigile igasuru poliitilistele ja religioossetele fanaatikutele kogu maailmas, sest ka vahistamise korral läheb neil siin paremini kui nende päritolumaa suhtelises vabaduses.

Üldise poliitilise stabiilsuse olukorras olid „parempoolsed" organisatsioonid nagu üksikud hüüdjad kõrbes. Meedia tegi oma ja joonistas võltspildi rahvusliku vastupanu nõudmistest Saksamaal. Sõda ja rahvastehävitamine olevat meie eesmärgid, välismaalastevihkamine meid töölepanev vedru. Vaatab, kui kaua nad pimestatud kaaskodanikele seda veel sisendada suudavad, kui usaldus sellesse süsteemi edasi langeb.

Me oleme aja märkidest aru saanud, nüüd oleme me valmis, me loome võrke ja töötame just paljude sõbrustavate välismaa organisatsioonidega koos. Meie tund tuleb, me korjame saagi aastate pikkuse küllvangu järel! Millal see olema saab, oleneb väga paljudest asjaoludest, et seda saaks veel ette ennustada. Et meie tund tuleb, on minule täna rohkem kindel kui kunagi varem! Süsteem ebaõnnestub ta enda poolt loodud probleemide juures, mida ta üldse võimeline pole lahendama. Võib-olla pole siis neid kes vabariigi eksistentsi kriisis süüdi on enam alleski. Aga küsimusele, kus on rahvusliku vastupanu aktivistid, kõlab vastu hüüe üle kogu Saksamaa:

„Siin!"

Eesti Keel