Otto Skorzeny

Ühe kangelase lugu Teise maailmasõja eel, ajal ja pärast seda

H.H. Norden

Otto Skorzeny sündis 12. juunil 1908 Viinis. Peale abituuri õppis ta Viini Tehnilises Kõrgkoolis masinaehitust ja sai 1931 diplomiinseneriks. Poliitilist haritust sai ta tol ajal kuulumisega vennaskonda ja läbi oma Saksamaa ja Austria liitumise võitluse. Aastal 1932 sai temast N.S.D.A.P. liige, mis aga 1933 keelustati. Paele Austria liitumist Saksa Reich’iga märtsis 1938 astus Skorzeny SSi. Alates septembrist 1939 sai Skorzeny väljaõppe Berliinis Leibstandarte SS Adolf Hitler juures. Esimese lahingu läbis ta rügement Germania ridades ja 30. jaanuaril 1941 järgnes ta edutamine SS-Untersturmführeriks. Peale seda kui ta 1941 Serbiasse läks, võttis ta SS-Diviisi Das Reich’iga osa idasõjakäigust. Teda autasustati Raudristiga ja ta võitles idapool Kiievit sissepiiratud vene vägede vastu. See järel liikus ta oma diviisiga kuni Moskva ette välja.

Aprillis 1943 pakuti Skorzeny’le uut ala. Waffen-SSi Oranienburg’i erikursuslastele otsiti uut ülemat, kes pidi samaaegselt looma kooli Oranienburg’i juures Friedrichsthal’is agentidekasutusele vaenlaste ridade taga. Skorzeny võttis mõlemad ülesanded üle ja komandeeriti kui SS-Obersturmführer Reserve Amt VI juures, SD-välismaa (välismaa luureuudisteteenistus) Reichssicherheitshauptamti (RSHA) juurde. Koos oma adjutandi, SS-Obersturmführer Karl Radl’iga, õpetas ta sobivaid sõdureid uue üksuse jaoks välja ja õppis põhjalikult kõiki aruandeid komandoüksuste väljaõpetamist ja kasutamist. Komandoüksuste ülesannete hulka kuulusid infanti- ja pioneeriväljaõpe, ümberkäimine granaadiheitjatega, kergete haubitsate ja soomukitega, juhi väljaõpe mootorrattal, autol, mootorpaadil ja veduril, kui ka spordi- ja ratsutamisõpetus. Tähtsat ülesannet ei tulnud kaua oodata.

25. juulil 1943 kõrvaldati, vahistati ja viidi teadmata kohta Benito Mussolini vandenõuga, mille olid ette valmistanud fašistliku partei kõrged funktsionäärid. Skorzeny kutsuti koos teiste viie ohvitseriga Führerhauptquartier’i. Füürer valis ta ülesande jaoks välja, mida ta talle nelja silma all selgitas. Ta olevat veendunud, et Itaalia astub kuninga poolt loodud uue valitsuse all varsti välja sõjast ja annab Duce liitlastele välja. Skorzeny ülesanne oli, uurida välja Mussolini asukoht ja ta vabastada. See operatsioon tuli ette valmistada ja teostada suurima saladuskatte all. Peale arutlust kindral Student’iga andis Skorzeny Führerhauptquartier’ist käsu Berliini edasi luua võitlusgrupp. Järgmise päeva hommikul pidid 40 meest olema varustatud vormidega, tsiviilülikondadega, relvadega, lõhkeainega, raadiosaatjatega, langevarjudega ja uute teenistusraamatutega, et varjata Itaalias Waffen-SSi kohalolekut. Roomas saksa saatkonnas töötavale SS-Sturmbannführer Herbert Kappler’ile kuulub tänu, et pidevalt muutuv Mussolini asukoht teada saadi. Üks kohtadest, kus Mussolini’t raskelt valvati oli Sardinien’ist põhja pool asuv merekindlus Maddalena. Skorzeny tegi ettevalmistusi, et Mussolini’t käputäie meestega, kes viiakse kiirpaatidega saarele ja kes peavad kahjutuks tegema itaalia valvurid, päästa. Aktsioon, mis pidi 28. augustil 1943 toimuma, tuli peatada, kui saadi teada, et äsja oli Mussolini sealt ära viidud. Uus itaalia valitsus oli seega plaanitud ettevõtmisest Maddalena’l teadlik ja sai sellepärast Mussolini viimsel hetkel saarelt ära viia. Hiljem selgus, et Abwehr-Chef, admiral Canaris, kes midagi muud polnud kui kõrg- ja riigireetur, oli 28. augustiks 1943 plaanitud aktsiooni reetnud. Õnneks saadi kiiresti teada Mussolini uus asukoht. See oli spordihotell Gran Sasso Abruzzen-mäestikus; umbes 2000 meetri kõrgusel. Skorzeny ja Radl lendasid sellest alast 8. september 1943 üle ja tegid pilte Gran Sasso’st. Veidi peale seda toimus ka itaalia üksuste relvastuse ära võtmine saksa üksuste poolt. Kuna peale itaalia armee kapituleerumist oli Mussolini väljaandmist liitlastele oodata, tuli ta vabastamine kiirelt teostada. Rünnak hotelli vastu oli võimalik ainult purilennukitega mandudes. Lõuna-Prantsusmaalt saadi kaksteist sellist lennukit Itaaliasse; nendesse mahtus peale piloodi veel üheksa meest. Maandumiskohaks määras Skorzeny ühe hotelli lähedal asuva aasa. Samaaegselt pidi üks Fallschirmjäger-pataljon orus hõivama trosstee jaama, mis viis hotelli. Karl Radl tegi veel ettepaneku carabinierikindrali Soleti kaasa võtta, kellele olid itaalia valvemeeskonnad hästi teada, ja läbi tema anda käsk saksa sõdurite pihta mitte tulistada. 12. septembril algas start. Kindral Student saatis Pratica di mare lennuväljal 17 Waffen-SS ja 90 Fallschirmjäger’it ära. Ükskord maandumiskoha kohal märkas Skorzeny järsku, et tema poolt aasana nähtud pind oli hoopis suusahüppenõlv. Maandumine ei olnud seega seal võimalik. Skorzeny käskis nüüd piloodil võimalikult hotelli lähedale maanduda. Ta purilennuks jäi 15 meetrit enne maja seisma. Skorzeny, ta lennuki mehed ja carabinierikindral Soleti jooksid hotelli poole. Karl Radl, kelle purilennuk Skorzeny oma lähedal maandus, kirjeldas seda hetke oma raamatus „Vabastajad langevad taevast": „Skorzeny võtab oma mehed, nad jooksevad hotelli poole. Seal on üks itaalia valvur. Kindral Soleti hüüab neile ‚Ärge tulistage! Ärge tulistage!’ Ja see jäätakse sinnapaika, edasi hotelli poole. Üks uks lendab lahti. See on raadiotorn. Üks itaalia sõdur on raadiosaatja juures. Ta lendab ühe hoobiga toolilt. Üks, kaks lööki automaadiga, ja raadiosaatja on kasutuskõlbmatu. See on tehtud. Abi kutsuda nad ei saa. Kuid ükski uks ei vii keldriruumist välja. Tagasi, välja. Nüüd käib asi eesehitise nurga pärast. Taas üks valvur. ‚Ärge tulistage! Ärge tulistage!’ hüüab kindral. Ka see valvur ei tulista. Seal, üks kahe meetrine betoonmüür. Skorzeny ronib ühe mehe õlapealt üles. Astub see juures ta pooleldi kössi. See aitab veel teistelgi üles. Nad seisavad maja esisel terrassil, tahavad peasisekäigu poole minna, siis maandub 3, see on minu lennuk, on võib-olla minut möödunud. Kõik loeb veel sekundite järgi. Mu masin puudutab pinda, tõuseb veel kord, liigub veel 50 meetrit ja maandub, umbes 100 meetrit hotelli ees. Ja juba kiirustame me komandörile appi. Ta näeb just Duce’t akna juures. ‚Duce, astuvad nad akna juurest tagasi, eemale aknast!’ hüüab Skorzeny, ta kardab veel tulevahetuse tekkimist, ja see juures võib lihtsalt tekkida õnnetus. Me tungime edasi hotelli poole… Enne veel kui ma sissepääsuni jõuan, on Skorzeny ja Schwerdt sisse läinud, läbisid Carabinieri’d ilma relvakasutuseta. Need on täiesti jahmunud ja tahavad hotellist välja. Nad pidasid tõenäoliselt lõunat. Osalt on neil automaadid kaasas, osalt on nad ilma relvadeta. Nad näevad oma kindralit, keda paljud tunnevad, ja keegi ei tulista. Skorzeny ja Schwerdt jooksevad täiesti tundmatus hotellis trepist üles. Skorzeny tõmbab teisel korrusel ühe ukse lahti. See on õige. Sees seisab Mussolini. Tema juures on kaks ohvitseri ja üks mees tsiviilis. Nad lendavad kaarega välja. Siis on nad üksi. Siis ilmuvad allohvitserid Gföller ja Gläsner juba uksel. Ja kui ma ise läbi avatud ukse astun teatab Skorzeny: ‚Duce, füürer saadab meid, Teid vabastama!’ Mussolini on väga liigutatud. Ta vastab vaid: ‚Ma teadsin, et füürer ei jäta mind hätta.’ Surub Skorzeny’l kätt, embab teda, suudleb teda põsele, sama toimub ka minu, Schwerdt’i ja Warger’iga."

Skorzeny on järgnevatel kuudel oma komandoüksuste ja nende operatsioonide jaoks uute relvade väljatöötamisega täielikult koormatud. Tema eri üksusest tekkis Jagdverband Mitte viie pataljoniga, ühe õppepataljoniga ja muude üksustega. Läbi juhuse pidi ta 20. juulil 1944 taas ühe mitte ettenähtud ülesande üle võtma. Sel päeval õhkis kolonel Stauffenberg Führerhauptquartier’is ühe jutluse ajal pommi, mis pidi Adolf Hitleri ja ta lähimad kaastöölised tapma. Füüreri likvideerimise järel pidi asevägi võimu üle võtma. Atentaat aga ei õnnestunud ja Adolf Hitler sai vaid kergelt vigastada. Skorzeny oli 20. juulil 1944 just astunud rongile Viinist Berliini saades teada, et vandenõulaste poolt alameeritud üksused liiguvad Berliini poole. Skorzeny liikus oma sõdurite ühe kompaniiga aseväe komandöri positsiooni poole, kus aga Heer’i ohvitserid olid juba osa kinnivõtnud ja mõned mahalasknud. Aseväe komandör oli aga vahepeal juba vabastatud, aga kõigist ametitest vallandatud. Skorzeny käskis see peale ohvitseridel, tööd jätkata, sell ajal kui ta hoolitses, et vägede varustamisega tegelev oma tööd teeks.

Septembris1944 andis füürer Skorzeny’le uue ülesande. Ungari riigiasetäitja Horthy oli nii lääneliitlaste kui ka venelastega alustanud kõnelusi ja valmistas ette oma riigi kapituleerumist. Skorzeny pidi selle ära hoidma. Ta koondas oma üksused Viini lähedale, korraldas nende varustamise uute materjalidega ja sõidukitega ja asus tsiviilis Budapesti luurele. Viis nädalat uuris ta kohalike olusid. Selgus, et Horthy saadikuna oli tema poeg Niklas jugoslaavia partisanijuhi Tito kaudu venelastega ühendust võtnud ja valmistas ette vaherahu. 15. oktoobril 1944 arreteeriti Niklas Horthy SS-meeste poolt plaanitud kohtumise ajal Tito saadikuga. Mõni tund hiljem kuulutas ungari ringhääling, et Horthy olevat venelastega vaherahu sõlminud. Skorzeny andis see peale välja käsu 16. oktoobri varajasel hommikutunnil hõivata Budapesti kindlus, kus Horthy ametikoht asus. Kesköö paiku piiras osa üksustest kindluse ümber, ülejäänutest moodustas Skorzeny marsikolonni, kellega ta kindluse peale marssima pidi ja nii jättes mulje, et tegu on kokkulepitud toiminguga, plaan õnnestus; ungarlaste üles seatud kahurid ei tulistanud ja ungari kindral kapituleerus. Järgmisel päeval vannutati ungari armee uue valitsuse peale sisse, mis jätkas venelaste vastast võitlust saksa poolel. Suur oht saksa üksustele oli seega tänu Skorzeny’le ja ta meestele kõrvaldatud. Kui Skorzeny füürerile oma missioonist Budapestis rääkis, ütles ta talle: „Te saite sellega hästi hakkama, kulla Skorzeny. Ma edutasin teid 16. oktoobril 1944 SS-Obersturmbannführeriks ja andsin teile Kuldse Saksa Risti." Peale seda seletas ta Skorzeny’le ta järgnevat ülesannet.

Läänes oldi suudetud peatada Reichi piiril inglaste ja ameeriklaste edasiliikumine. Füürer plaanis uut rünnakut, mis pidi toimuma Aacheni ja Luxemburgi vahelt läbi Ardennide kuni kanalirannikuni ja see järel vaenlase jõud hävitada liinil Bastonge – Brüssel –Antwerpen’ist põhja pool, ka Antwerpen tuli purustada kui liitlaste varustussadam. Skorzeny’le anti ülesanne, hõivata ja kaitsta inglise ja ameerika sõdurite mundrites Lüttich’i ja Namur’i vahelisi sildu, kuni tava vägede saabumiseni. Peale selle pidid väiksed komandod vaenlase vormides ameeriklaste liinide taga valesid käsklusi andma, segama luure ühendusi, liitlaste üksuseid eksitama ja nende ridades segadust külvama. See tegevus oli kindlasti edukas. Varsti saabusid kasulikud teated olukorrast vaenlase tagalas. Ühe gruppi juht saati näiteks ühe ameerika tankirügemendi valesse suunda, lasi side liine hävitada ja eemaldada viitasid ameerika üksustele. Veel suuremad kui need mõjud olid nüüd aga segadus ja spioonihüsteeria, mis puhkesid ameeriklaste ridades.

Peale idarinde kokkuvarisemist sai Skorzeny käsu, oma jahiüksustega (Jagdverbände) Schwedt’i ümbruses asuvatest küladest ida pool moodustada ja hoida sillapead, mis oli mõeldud hilisemaks pealetungideks puna armee vastu. Skorzeny kindlustas ala nagu käsitud, kogus sõdureid ja täitis nendega oma neli pataljoni, mis moodustasid põhi osa diviisist Schwedt. Tal õnnestus ka paljusid põgenike üle Oder’i aidata. 28. veebruaril 1945 ütles talle füürer: „Skorzeny, ma pean teid tänama te saavutuste eest Oderrindel. Teie sillapea oli pikki päevi ainus valgusevaade. Ma autasustasin teid Tammelehtedega Rüütliristi juurde ja ma annan need teile lähipäevil. Siis peate te mulle ka oma kogemustest rääkima."

Sõja lõpul sattus Skorzeny, 20. aprillil 1945 edutati teda SS-Standartenführeriks, Salzburg’i lähedal ameerika vangistusse. 1947 esitati talle Dachau’s süüdistus selle eest, et ta kasutas vaenlase mundris sõdureid, millest ta vabaks määrati. Kuni juulini 1948 ootas ta laagris Darmstadt oma nii nimetatud Entnazifizierungsverfahren’it, mida pidevalt edasi lükati, et Skorzeny’t kaua vangistuses hoida. Selle pärast valis ta ise tee vabatusse. Ta oli veel kaks aastat Saksamaal ja Prantsusmaal ja läks 1951 Hispaaniasse, kus ta väga edukalt insenerina töötas. Samuti aitas ta , moodustada egiptuse salateenistust nimega Moukhabarat. Üks raske ja ravimatu kopsuhaigus viis ta 1975 arstlikule ravile Heidelbergi. Seal olid ta viimased külalised enne tagasiminekut Hispaaniasse, kaheksa päeva enne ta surma, Hans-Ulrich Rudel ja Waldemar Schütz. Otto Skorzeny rääkis neile sel võimalusel oma käigust Führerhauptquartier’i sügisel 1944, kui füürer haigestunud oli ja teda oma voodi ääres vastu võttis. Füürer ütles talle sel päeval, et ta ei lasknud tuumarelva sel põhjusel ehitada, sest ta ei tahtnud kanda vastutust sellele eest, et inimkond häviks läbi selle „kuradiseadildise". 5. juulil 1975 suri Otto Skorzeny Madrid’is. Tema urn maeti Viini.

NS-NACHRICHTEN number 110/10 - talv 2001-2002 (112-113)

Eesti Keel