NSDAP/AO

NSDAP/AO: Strateegia, propaganda ja organisatsioon (1976)

autor Gerhard Lauck

Kirjutatud NSDAP/AO organisatsioonijuhi poolt

Tema (esimese) vangistuse ajal 1976 Saksamaal.

Väljaandja: NSDAP Välismaa- ja Ülesehitusorganisatsioon (NSDAP/AO),

P.O. Box 6414, Lincoln, NE 68506 USA.

 

Strateegia

Tõdemus natsionaalsotsialismi suhtes

NSDAP/AO tunnistab natsionaalsotsialismi absoluutset õigsust ja asendamatust. Vajalik ajalooline järjepidevus nõuab Kolmanda Reichi pooldamist ja füüreri töö jätkamist. Ainult see suudab luua ja hoida raudse tahte veendunud võitluseks ja aarialaste hävimisele vastu seismiseks.

 

Lähtuvalt sellest tunnistab NSDAP/AO end selgelt natsionaalsotsialismi, selle juhi Adolf Hitlerit ja NS-vabadusvõitluse juurde seisvaks. Too juures on meile ideoloogiliseks aluseks Mein Kampf.

 

Põrandaalune võitlus propagandamaterjali abil

 

Põrandaalust võitlust saab teostada rahulikul moel propagandamaterjaliga või vägivaldselt relvadega. Oma tegevuse algusest peale on NSDAP/AO kehastanud, propagandistlikku põrandaalust võitlust. Tõdemused, mis on viinud sellise otsuseni on järgnevad:

1. Kui füürer ei suutnud 1923. aastal oma SA-kolonnidega purustada nõrka ja rahva poolt vihatud, Weimari vabariiki, siis pole meil täna mingeid lootust, palju tagasihoidlikumate ressurssidega, purustada suhteliselt tugevad „demokraatliku“ režiimi.

2. NS-liikumisel on vaid vähim lootus raskes võitluses võimsa vastase vastu, kui ta suudab võita kõigepealt masside sümpaatia ja seejärel üha enam rahva südame. Rahvas aga on veendunult terrorismi vastu!

 

Tõsiasi, et kommunistid kasutasid terrorit nähtavasti edukalt, ei tohi meid natsionaalsotsialiste eksitada.

 

Taktilises mõttes olid nad kindlasti edukad. Kuid neil on eeliseid, mis meil täielikult puuduvad. Peamiselt võõraste valitsuste aktiivne toetus, kes terroriste välismaiste keskustega, pelgupaikade, raha, relvadega, väljaõppega, luureteenistustega ja palju muuga toetavad. Ilma selleta jookseksime me verest tühjaks, enne kui tulemuslik terror – sh pidevalt kestev, süstemaatiline ja koordineeritud – võiduga saaks lõppeda.

 

Strateegilises mõttes on kommunistidel kindlasti ka teised eesmärgid, nad ei võitle rahva heaolu nimel, vaid igasugu korra hävitamise eest riigis, et siis kaosest suurepäraselt organiseeritud, välismaa poolt toetatud liikumine koos oma abilistega riigis, kes seda plaanipäraselt ja sihikindlalt õõnestavad – püstitada kommunistlik diktatuur. Selleks ei vaja nad ei rahva passiivset sümpaatiat ega ka aktiivset tuge. Jah, see on isegi välistatud.

 

Sellepärast on punane terror suunatud – nii palju kui ta puudutab rahvast riigi asemel – mitte vastupanu soodustamisele, vaid pigem vastupanu ärahoidmisele.

 

See strateegiline erinevus kommunistliku ja natsionaalsotsialistliku liikumise vahel on siinkohal väga oluline. Tema eelised ja puudused on täiesti erinevad, ja sellest lähtuvalt on ta vajadused hoopis teistsugused. Terror vastab kommunistliku liikumise ühele vajadusele, see on aga rängas vastuolus natsionaalsotsialistliku liikumisega.

 

Kommunism on rahvakeha haigestumise ja allakäigu nähtus, mis toetub terrorile, vihkamisele ja rõhumisele. Rahvussotsialism on seejuures rahvastuuendav taassünni jõud, mis on ilma innuka armastuse ja rahva poolehoiuta mõeldamatu ja täiesti võimatu.

 

Varga ja mõrtsuka nuga on oluliselt erinev raviva arsti omast.

 

Nii kaua kui rahvamass pole saavutanud seda seisukorda, kus ta ei toeta veel relvastatud võitlust kuritegeliku diktatuuri ja seega vihatud võimu vastu. Kui alternatiivi ja pole selle poolt kogu oma südamest, on selline tee rahvuslikule vabadusliikumisele mõeldamatu. Eelkõige – nagu meie puhul – kui tingimata vajalikud materiaalsed eeldused puuduvad.

 

Kui ka NS-liikumisel ei õnnestu saavutada NS-keelu tühistamine, peab ta siiski, seda enam pühendama organisatsioonilistele ja propagandistlikele ülesannetele, et võita rahvas oma poolele. Ainult nende kahe ülesande täitmine – mis mitte ainult NS-keelu vastu võitlemisel, vaid ka selle ebaõnnestumisel oma hädavajalikkuse säilitavad – on olulised päeva X kaose aegadel. Need saavad olema otsustavad tänavate taasvallutamisel ressursside ja arvu poolest üleoleva kommunistliku „konkurentsi" käest, kui kommunism on kõigepealt riigivõimu ja seejärel igasugu kurja „demokraatliku" korra kõrvaldanud.

 

Viimaseks ei vaja nad meie abi. Arvestades me nõrkust saame võrreldes nendega naeruväärselt vähe sellele „kaasa aidata", kui sel pole kahjulikku mõju me reklaamile rahva seas. Kui väga me ka seda ebaõiglusriiki vägivaldselt hävitada tahame, peame me selle lõbusa töö kommunistidele jätma. Rahva jaoks peame meie natsionaalsotsialistid olema jõud, mis loob „korda, õiglust ja kindlustunnet", kes ainukesena suudab isamaa ja rahva heaolu kommunismi eest päästa, kuna siis on demokraatia läbi kukkunud ja stabiilsus on maha mängitud.

 

Sest mass on kodanlik ja arg. Ja et demokraatlik „kord" on tegelikult ainult arengufaas rahvalikus elus, mis oma reaalsusevastaste alustega viib sunniviisiliselt marksismile – või hullem veel, viib rassilise allakäiguni, läbi sihipärase ja süstemaatilise võõra sissevoolu, kapitalistliku/liberaaldemokraatliku süsteemi – seda ei taha ja ei suuda mass mõista. Meie põhjendus otsustava päeva vajalikkusest tekitab nendes hirmu, kuna nad ei suuda selle vältimatust mõista ja see ajab me igatsust selle päeva järele paraku segi kommunistliku kättemaksuihaga.

 

Rohkem peame me end pühendama kogu jõuga tööle, mida ei suuda ühedki kommunistid täide viia, seda suudavad vaid natsionaalsotsialistid: NS-põrandaaluse organisatsiooni ülesehitamisele ja propagandale! See on väga suur ülesanne! Kuid me aeg on seejuures piiratud!

 

Vapustav tõdemus, et kokkuvarisemine võib toimuda enne, sh kui NS-liikumine selleks veel valmis on, võib tulemuseks olla mitte natsionaalsotsialistlik võit, vaid kommunistlik võit. Teiselt poolt, tähendab pikaajaline demokraatliku süsteemi säilitamine rahvasurma läbi rassilise segunemise. See tõsiasi peab meid sundima pühendunud ja sihikindlale tegevusele.

 

 

Võitlus NS-keelu vastu

 

Võitlus NS-keelu vastu on NSDAP/AO propagandistliku strateegia põhipunkt. Poliitilise vabaduse väljavõitlemine ja võitluses võimu pärast on ta peamine siht.

 

Kuna tegevus lubatud, valitava, vabalt ja legaalselt töötava NS-parteina annab sada korda suurema võiduvõimaluse kui igasugune rahumeelne või vägivaldne põrandaalune tegevus. See võimaldaks palju põhjalikuma ja laialdasema NS-organisatsiooni ülesehitust, mis ühest küljest suudaks enne tulevast majanduslikku kokkuvarisemist võita lai pooldajaskonna ja teisest küljest just tulevase kommunistliku terrori ajal – või kapitalistliku süsteemi majandusliku krahhi ajal – saaks olla võidukas. Kas läbi valimisvõitluses või tänavavõitluses pole seejuures enam oluline.

 

Seda võitlust tuleb seepärast pidada sihikindluse ja tõsidusega!

 

 

Kolm natsionaalsotsialismi eelist

 

Peale seda kui me nüüd nägime suuri erinevusi natsionaalsotsialistliku ja kommunistliku liikumise vahel – nende eesmärgi, olemus, eelised ja puudused – mis nõuavad ka määravalt erinevaid võitlusmeetodeid, peame taas pilgu heitma rahvussotsialismi eelistele, mis annavad täna talle mõõtmatu jõu.

 

Vaid ära kasutades meie suurimaid ja ainukesi eeliseid on tulemuslik võitlus võimalik.

 

Neid on kolm:

 

1. Kangelaslik maailmavaade, tema eestvõitlejate ennekuulmatud saavutused ja vankumatu usk nende õigsusesse ja nende võidu ajalooline vajadus, päästmaks aaria rass igavese hävingu eest, andsid tema eestvõitlejatele tohutu jõu, sihikindluse ja raudse tahte. See pani neid fanaatiliselt sõdima oma rahva ja rassi surmvaenlaste vastu. Vaid liikumine, mis suudab oma võitlejaid sedavõrd motiveerida tegudele, suudab siin Maal ajaloolisi pöördeid toime panna.

 

2. Sügaval oma hinges armastab rahvas juhti, tema ettevõtmist ja tema õpetust. Paljud on seda juba alati teinud, ilma et sellele anda eales konkreetne kuju. Ükski teine idee või liikumine pole võimeline, küündima või koguni „asendama" sellel magava armastuse jõudu ja suurust.

 

3. Isegi selle natsionaalsotsialistliku liikumise sümbol – haakrist – omab mõistatuslikku võlu, mis on iga aaria rahva seas tajutav, isegi kui see on võidelnud Saksamaa vastu. See müstiline ligitõmbavus põhineb vast muistsel rassilisel mälul, selle olemasolu ja mõju, on isegi kaasaja teadlased tundnud ja aimanud.

 

Ükski teine sümbol ei kutsu esile pooldajate seas nii palju armastust ja nii palju vihkamist vastaste poolel. Kuid ta lummus on kõikjal. Selle suhtes suudavad vaid vähesed ükskõiksust ilmutada!

 

 

Haakrist kui „imerelv"

 

Haakristi võlu, mis julgustab võitlejat kangelastegudeks, vastupandamatult tervet aarialast ligi tõmbab ja täidab vastase hirmuga, on praegu materiaalselt nõrga NS-liikumise teravaim relv. Vähemalt enne suurt kriisi, mis rahva unest raputab ja natsionaalsotsialismiks ette valmistab on see liikumise ettevalmistamisel ja organisatsioonilisel ülesehitamisel tõepoolest teravaimaks relvaks.

 

„Tänu" haakristi-keelule piisab juba massiivsest haakristidega kleebiste propagandast, et kõik peapeale pöörata. Demokraadid ehmuvad, kommunistid kisendavad, kogu press kuulutab uusimat „natsistlikku eskalatsiooni" ja rahvas näeb, et tegu on millegi tõsisega.

 

Sest üleriigiliselt ilmuv korralik NS-propagandamaterjal, millel on ühe väljaandja kontaktandmed, reedab ühtset ja organiseeritud NS-vastupanuliikumist, millel on nähtavasti „mitte väikesed finantsvahendid", kelle liikmed riskivad isegi vabadusekaotusega. Tema tugevus on aga tundmatu, kuna nad on keelu tõttu sunnitud, olema põrandaalune organisatsioon. See teadmatus viib spekulatsioonideni ja suurte liialdusteni.

 

Demokraadid kardavad rohkem haakriste kui punarinde pomme! Juba selle (haakristi) kasutuse ülemäärane jälitamine on piisav tõestus.

 

Seda ülisuurt hirmu tuleb aga ära kasutada! Me peame muutma riigi imeilusaks "haakristiaiaks"! Haakrist peab saama sümboliks, mida mass kohtab pidevalt oma igapäevaelus.

 

 

Me oleme taas siin!

 

Riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel tegutseva NS-võitlusorganisatsiooni tekkimine, mis vaatamata NS-keelule, aktiivsele jälitamisele, vahistamistele ja vabadusekaotustele edasi võitleb, pidevalt kasvab ja eelkõige noori võitlejaid haakristilipu juurde kutsub, on tõestus natsionaalsotsialismi elujõulisusest. See tõestus on rahva jaoks oluline, kuna ta kahtleb vähem natsionaalsotsialismi õigsuses kui selle edukuses, kuna nii ammu pole enam tõsist NS-vastupanu näha olnud. Mida rangemalt Bonni režiim nende noorte NS-võitlusorganisatsioonide vastu välja astub, seda silmatorkavam on nende tugevus, kui ta vaatamata sellele kasvavale jälitamisele suudab püsima jääda.

 

Sellel saavutusel on hulga suurem psühholoogiline mõju rahvale kui propagandamaterjalil endal, eelkõige nii kaua kuni heaolu kestab. Selline saavutus on liiga suur, et seda saaks mahavaikida, ja ühekülgsed ajakirjanduse kujutlusi näeb rahvas vaevalt veenvatena: sest nähtavasti on selle taga liiga palju, et see kõik saaks olla üksikute hullude tehtud!

 

Ainuüksi vaid võitlusorganisatsiooni olemasolul on mõju. Näiteks 1958 keelustatud Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD), mis end põrandaaluse organisatsioonina uuesti formeeris „Saksamaa Kommunistlik Partei/ marksistid-leninistid" (KPD/ML), põhjustas 70ndate alul nii suure probleemi, et valitsus otsustas lasta sellel parem legaalselt tegutseda, selle asemel, et lasta tekkida efektiivsel põrandaalusel organisatsioonil!

 

 

Maailmapress kui „liitlane"

 

Demokraate üha rahutumaks tegema hakkav NS-tegevus kasv ei põhine mitte ainult hirmul kättemaksupäeva ees. Demokraadid on täpselt märki tabanud, kui nad ütlevad, isegi väikestel, nähtavasti tähtsusetutel juhtumitel võib-olla rahvusvaheline mõju, kui press oskab seda üles puhuda. Nagu näitab Koblenz'is toimunud haakriste sodimine sünagoogile üksiküritaja poolt.

 

Kommunistlik press on alati selleks valmis, et „fašistlikke" riike paljastada, samuti nagu juutide ajalehed, kes siis hiljem saavad asja „heastamiseks", midagi vastu nõuda. See on siis roheline tuli süsteemiajakirjandusele, teema endapoolseks ülesvõtmiseks.

 

Sest vana anti-NS-propagandat ei jätkata mitte ainult kolmkümmend aastat peale sõda Saksamaal, vaid igas aaria riigis, sest maailma juutlusel on hirm natsionaalsotsialismi taassünni ees, ja mitte ainult Saksamaal vaid ka üha enam (aaria) välismaal.

 

Vähesed välismaalased taipavad NS-liikumise organisatsioonilist nõrkust oma kodumaal, Saksamaal, ja oletavad sellest lähtuvalt, et mõni suur NS-liikumine seal kõigest „õiget hetke" ootab. Iga väiksemgi asi näib seda arvamust „kinnitavat".

 

Sõjajärgsete aastate ja tänase päeva vaheline erinevus on suhtumises: hirmu ja vihkamise asemel põhjustab täna mõte NS-taassünnile Saksamaal huvi ja kohati isegi lootust.

 

Sellepärast üritas press esimestel aastatel NS-liikumist kujutada pigem naeruväärsena kui ohtlikuna ja suuremaid aktsioone üritati mahavaikida.

 

Nad üritasid tihtipeale NSDAP/AO aktsioone mahavaikida, või vähemalt nende ulatust. Kui totaalne vaikimine oleks eriti efektiivselt „täis kleebitud" linna elanikele liiga silmatorkav ja tekitab küsimusi, kas teised linnad pole samuti puudutatud, ilma et ajalehes oleks saanud seda lugeda. Siis ilmub lõpuks üks väike artikkel, peale seda kui kleepimisaktsioonid olid juba kuid (!) kestnud.

 

Oli vaid aja küsimus kuni rahvusvaheline press, poleks suutnud, enam vastu panna kirjutada keelatud NSDAP/AO üha kasvava propagandategevuse kohta. Sellest ajast saati oleme me sagedasti meedias olnud, mille läbi oleme üha enam inimeste tähelepanu võitnud. Tihti on mõnel pildil meie kontaktandmed selgelt loetavad... ja üha enam saame me kirju!

 

Arusaam, et selle süstemaatilise propagandatöö eest kannab vastutust rahvusvahelisel tasandil tegutsev NS-võitlusorganisatsioon, aitab sellele oluliselt kaasa.

 

Ka välismaal pühendab vaenulik press end „saksa neo-natsidele". Lugejate huvi selle teema vastu on lihtsalt liiga suur, et meid ignoreerida. Nende hulka kuuluvad suurimad „liberaalsed" ajalehed Ameerikas. Et nad sellega meie hetkel suurimale vaenlasele – Bonni režiim – ja oma suurimat liitlast kõige tundlikumas kohas haavavad, suudavad vähesed neist piisavalt endale teadvustada, et ennast distsiplineerida.

 

Just tõsiasi, et NSDAP/AO on Saksamaal keelatud, tõstab propagandategevuse mõju sajakordselt. Kui Bonn väidab, et tegu on käputäie segastega, küsivad hirmul olevad, miks pole tugevaimal tööstusriigil Euroopas õnnestunud, seda keelatud NS-põrandaalust organisatsiooni Verfassungsschutz'i (põhiseaduskaitse) ja riigivõimu läbi purustada suutnud, mida ka üritatakse ja meie valvsus on muutunud eluküsimuseks! Või on hoopis riik ise „natside" poolt infiltreeritud?!

 

Kui NSDAP/AO-d pole võimalik ei mahavaikida ega purustada, siis peab Bonn värisevale maailmale esitama konkreetse tõestuse, et selle NS-liikumise määra hinnatakse üle, „tõestus" seega, et selle pärast ei maksa palja muretseda. Meie tõelise suuruse tõestuse annab ainult NS-keelu tühistamine. Kui me siis astume päevavalgusesse, et NSDAP ametlikult taasluua, pole me algatuseks mingi suur võim. Kuid siis nad rõhuksid meid teiste meetmetega, et me kasvu takistada, kuid siiski oleks see ajalooline võit NS-liikumisele.

 

 

Võimufaktor

 

On ringkondi ja isegi poliitilisi võime, kes soovivad tugeva Saksamaa tekkimist ja sellepärast NS-liikumise heaks kiidavad. Massiivne rahaline toetus tuleb alles siis kõne alla, kui kindel NS-organisatsioon võitleb välja omal käel, teatud määral võimu või prestiiži ja on ennast seeläbi tõestanud!

 

Bonni režiimi jaoks tähendab see reklaam tõsiseltvõetava NS-tegevuse tõusust suurt kitsikust. Ühe valitsuse jaoks pole selline „kitsikus" mitte ainult ebamugav pisiasi, vaid tähtis diplomaatiline kahjum. Me peame seega „liiduvabariigi mainet kahjustama".

 

Poliitiline liikumine, mis suudab Lääne-Euroopa tugevaimat riiki sedavõrd riivata, saab rahvusvahelises poliitikas võimufaktoriks, nagu näiteks IRA ja PLO. Ta saab sellepärast ka viimaks „toetamisväärseks".

 

 

Propaganda

NS-küsimus

 

Kui me algatuseks massile midagi sisendada tahame, siis on see järgnev:

 

Et on olemas terviklik, organiseeritud NS-vastupanuliikumine (NSDAP/AO), ja et see nõuab NS-keelu tühistamist.

 

Mass peab seda nõuet koheselt vastandama NSDAP/AO-ga. Juba tähelepanuväärse NS-võitlusorganisatsiooni olemasolu, kelle propaganda seda nõuet rõhutab, aitab oluliselt kaasa tõstmaks „NS-küsimuse" teoreetiliselt alalt rohkem või vähem aktuaalsete teemade välja. Kommunistid tegid oma „ametikeelud" dispuudiks. Sellepärast peame meie seda NS-keeluga tegema.

 

Mõni „hull idee" või „silmnähtav eksitus", mille „nutikale paroolile" mass algul mõistmatult reageerib, on läbi jäärapäise kordamise nii mõnigi algselt tundmatu nõudmine piisavalt ebakindlust tekitanud, et „küsimusena" või „aktuaalse teemana" tunnustust saada ja on muutunud kindlaks tõsiasjaks ja enesestmõistetavuseks.

 

Hea võrdlusena võib võtta „naisteliikumise", näitamaks kuidas rangest „ei-st" saab „võib-olla" ja siis lõpuks ükskõikne „ja".

 

 

Massimõjutamise põhimõte

 

Propaganda on massi mõjutamine. Viimane aga on lapsik, materiaalne ja väga lihtne. Mitte mõistuspärasus, vaid emotsioon on ta mõtlemise ja tegutsemise käskijaks. Tema mõjutamisel pole seega mingit pistmist ta „harimise", „informeerimise" või „selgitustööga".

 

Mitte propaganda loogiline õigsus, vaid ta psühholoogiline mõju on määrav. Mitte asjalik „seletus", vaid tundeline tõuge kehastab massimõjutamist. Mitte mõistmine, vaid „poolehoid" on ta siht. Psühholoogiline võitlus toimub asjaosalise ajus ja isegi osaliselt ta alateadvuses.

 

Põhimõte, mis vastab propagandisti eesmärgile, saab massipropagandavahenditega – kleebised, plakatid, lendlehed, aga ka läbi intervjuude massimeedias, kõnede ja poliitiliste protsesside näitemängude – järjepidevalt korrutatud, et süvendada see massi mällu.

 

See põhimõte seostatakse massi sooviga, et see talle tundeliselt ja vähemalt alateadlikult oma soovi täitumisega samastab.

 

Kui mass põhimõtte oma enda huvidega samastab, on ta „sümpatiseeriv". Need, kes põhimõtte esikohale seavad, selle teevad iseenda põhihuviks, on pooldajad. Kui nad juba selle eest võitlevad on nad natsionaalsotsialistid!

 

Alles pooldajaskonna seas mängib „selgitustöö" rolli, vastupidiselt puhtalt subjektiivsele „mõjutamisele". Massile piisab positiivsest tundest seoses natsionaalsotsialismiga. Pooldajad peavad aga selle õpetust ja tähendust teadma. Selleks „selgitustööks" või „pooldajapropagandaks" on ajalehed, brošüürid, raamatud, artiklid ja õppematerjalid.

 

„Pooldajapropaganda" peab tihti olema põhjalik ja laia haardega. „Massipropaganda" peab aga seevastu haarama tähelepanu ja neile vähestel sekunditel (!), psühholoogilist mõju avaldama. Aega on vaid paariks sõnaks, ja et õigeid sõnad leida ja neid psühholoogiliselt õigesti siduda, on kunst.

 

Lihtsalt pole aega põhimõtte või seose „seletusteks". See peab lühidalt ja kompaktselt väljenduma.

 

Välja öeldud soov peab vastama massi põhimurele, mitte propagandisti omale. See peab olema vajadus või probleem, mis massi rahustab, mitte mõni meelisteema või oht, mida tunneb selgelt, vaid propagandist ja mille eest ta nüüd massi „hoiatama" peab, kuigi see seda ei näe ega tahagi näha.

 

„Veenmine" pole algatuseks massipropaganda põhiülesanne. Selleks on tal liiga vähe aega. Tema ülesanne on luua side propagandisti soovi (sihi) ja massi soovi vahel eesmärgiga, et see talle mällu jääks. Anda see kerge tõuge on ta põhiülesandeks.

 

Kapitalistide reklaamid seovad toote mõne ilusa naise raha, ametialase edu, õnne, rõõmuga jne. Kauba kvaliteedi tõestamine mängib seejuures väikest rolli. Meie oma seob NS-keelu tühistamise majandusliku stabiilsusega, terve rahvaeluga, rahvusliku vabadusega, sotsiaalse õiglusega jne. Põhjalikkus ei oleks mitte ainult üleliigne, vaid isegi segav kahjulik kõrvalekalle.

 

 

Meie nõuame vabadust!

 

„See (mass) aga vajab oma nüriduses alati teatud aega, enne kui ta, kasvõi valmis on mõnda asja endale teadvustama, vaid lihtsaimate mõistete tuhandekordsele kordamisele kingib ta oma mälu."

„Vaheldus ei tohi kunagi propaganda poolt toodud sisu muuta, vaid peab lõpuks ikka sama ütlema. Nii tuleb lööksõna valgustada erinevatelt tahkudelt, iga vaatlemise lõpp peab taas asetsema löögisõna juures. Vaid nii mõjub propaganda terviklikult ja suletult." Mein Kampf lehekülg 203.

 

Meie „lööklause" on: TÜHISTADA NS-KEELD! See nõudmine tähistab meie massipropaganda põhipunkti. Seda korrutatakse tuhandekordselt, ja seda valgustatakse kolmelt küljelt, mis iga kord viivad tagasi lööksõnani.

 

Kolm külge on:

 

1. Ta õiglus.

 

NS-keeldu on võimatu kooskõlla viia mõistega „vaba demokraatia". Esimene Bonni argument, et NDSAP on „riiki ohustav" ja sellest lähtuvalt tuleb see keelustada, näitab samaaegselt lubatud kommunistliku partei puhul, vaid silmakirjalikkust.

 

2. Ta seos Saksamaa suveräänsusega.

 

Teine Bonni argument, et NS-keeld on okupatsioonistatuudi järgi vajalik kuna „liiduvabariik" on „piiratud suveräänsusega", reedab, et ta loobub vabatahtlikult suveräänsusest ja Saksamaa vabadusest. Selle tunnustamine ja isegi sellest edaspidisest okupatsioonist osavõtt kolmkümnend aastat peale sõda hoiab ära saksa huvide esindamise ja on kuritegu kogu saksa rahva vastu, see on lausa reetmine.

 

3. Ta seos tänaste probleemide lahendamisega.

 

Mälestus NSDAP-st, kui rahvarikkuse päästjast bolševismi eest ja NS-riigi ennekuulmatud saavutused tuleb värskendada. Eelkõige on majandus materialistlikule, enesekesksele massile mõjus teema. Teistel teemadel pole (kahjuks) niivõrd tugevat psühholoogilist mõju ja need on seejuures veidi rohkem tagaplaanil. Need võivad aga teatud asjaoludel taas olla suurima tähtsusega, näiteks rahvusliku ühtsuse küsimus „idalepingute" ratifitseerimise juures või Nürnbergi kättemaksukohtud mõne „sõjakurjategijaprotsessi" ajal.

 

NS-liikumine on end juba korra tõestanud, kui rahvaheaolu ainukese päästjana ja viimse alternatiivina bolševismile, peale seda kui "demokraataia" läbi kukkus ja kõik oli reedetud ja mahamängitud! See arusaam asub rahva mälus ja omab majanduskriisi ajal väga suurt mõju. Eriti kui meie propagandamaterjal näitab või tuletab meelde, et tee hävingust pääsemiseks on veel olemas.

 

Igaühe kohta, kelle me propaganda nüüd suudab võita, saab hiljem olema tuhat inimest.

 

See psühholoogiline faktor, kehastab Saksamaa NS-liikumise suurimat eelist, mis olenemata pidevast rõhumisest, omab paremaid väljavaateid kiirele kasvamisele kui välismaa NS-organisatsioonid, kuigi need seaduslikult keelatud pole.

 

Natsionaalsotsialismi kujutamine ainsa Saksamaa päästjana – mille saatused üksteisest sõltuvad – täiendab NS-keelu tühistamise nõuet:

 

Me nõuame NS-keelu tühistamist, sest ainult natsionaalsotsialism päästab Saksamaa...nii tollal kui ka täna!

 

Ilma selleta ei kerkiks isegi mitte üldse mõtet ülesse natsionaalsotsialismist kui ettekujutamatust alternatiivist tänasele hädale ja viletsusele või sellest loobutaks kui „võimatust soovunelmast".

 

Ilma viideteta „headele teenetele", mida rahvussotsialism korra juba on saavutanud, põrkuks see nõudmine enamasti mõistmatusele ja ükskõiksusele, kuna natsionaalsotsialismi samastatakse „minevikuga" ja NS-keelu kaotamine näiks nii mõttetuna. Asja „õiglusest" ei oma ta seejuures ammugi, kuna massil puudub otsene mõju oma kitsale, kodanlikule ja egotsentrilisel argipäevaelule. Koos on aga mõju ühine.

 

Sellepärast on ka täna, NS-keelu tühistamine propagandistlik hädavajalikkus olenemata, kas see on realiseeruv või mitte, kuni natsionaalsotsialismi üldsuses taas kui konkreetset alternatiivi tunnistatakse ja kahtlemine ei ole enam psühholoogiline takistus, vaid endast kõigest taktilist probleemi kujutab. Alles siis muutub mõni „ebamugav" probleemi lahendus rahva jaoks vastuvõetavaks.

 

Organisatsioon

 

NSDAP/AO on üheaegselt nii NSDAP Välismaa- ja Ülesehitusorganisatsioon (Auslands- und Aufbauorganisation). See on hetkel suurim NS-(põrandaalune)võitlusorganisatsioon Saksamaal.

 

Saksamaal ja Austrias on NSDAP/AO organiseeritud, paljudeks üksteisest sõltumatuteks rakukesteks, mida koordineeritakse ja varustatakse NSDAP/AO poolt. Selle välismaakeskus asub Ameerikas, kus selle tegevuse legaalsus võimaldab välja anda ajalehte NS Kampfrufi ja laialdaselt toota kleebiseid, plakateid ja lendlehti.

 

NSDAP/AO peab kindlat võitlust NS-keelu vastu ja seisab selle eest, et NSDAP saaks taas kord legaalseks parteiks Saksamaal ja Austrias. Kuni NS-keelu tühistamise eest võideldakse sh suudetakse üle saada tänastest okupatsioonioludest ja NSDAP taasasutamine muutub võimalikuks, on juhtimine NSDAP/AO organisatsioonijuhi ja NSDAP/AO võitlejate juhtide käes nii Saksamaal kui välismaal.

 

Lõppeesmärk on NS-riigi loomine vabas, suveräänses, Suursaksa Reichis ja rassipõhine uus kord kogu aaria maailmas.

 

NSDAP/AO on rahvusvahelisel tasandil tegutsev. Kuigi enamus ta liikmeid asub Saksamaal, toetatakse teda ka välissakslaste poolt kogu maailmast. Paljud mitte-saksa natsionaalsotsialistid, kes võitlevad natsionaalsotsialistliku Saksamaa eest, on esindatud NSDAP/AO toetajaskonnas (Förderkreis). Selleks võitluseks annab NSDAP/AO inglise keeles välja ajalehte The New Order.

 

 

Õigluse väljavõitlemine

 

Arvestades hetkeolusid ja liikumise naeruväärset nõrkust võrreldes Kolmanda Reichi NSDAP-ga oleks liiga varajane partei taasasutamine, ta liikmete mõttetu ohustamine ja füüreri partei mainele kahjulik karikatuur.

 

NSDAP/AO on seisukohal, et ühe NS-organisatsiooni õigus, kanda nime „NSDAP", tuleb välja võidelda ajalooliste saavutusega!

 

Alles seejärel, kui meil noortel NS-võitlejatel on õnnestunud, võidelda välja NS-liikumise vabadus Saksamaal, tekib meil alles õigus taasasutada NSDAP!

 

Kas see NS-vabadus saavutatakse NS-keelu tühistamise abil või Bonni reeturrežiimi kukutamise teel pole oluline.

 

NS-võitlusorganisatsioon, mis on moodustanud põrandaaluselt juhtiva jõu ja tema juhtringkonnast tulevad esile siis parteilased.

 

Mitte NS-organisatsiooni teoreetiline eksistentsi õigustamine, struktuur või „juhtimisnõue" ei ole oluline, vaid ainult ta konkreetne edu.

 

 

Kolm ülesannet

 

NSDAP/AO on üle võtnud kolm tähtsat ülesannet.

 

Esimene nendest on propagandaga varustamine. NSDAP/AO on ülesandeks võtnud mitte ainult oma gruppide propagandaga varustamise, vaid kogu NS-liikumise Saksamaal. See on muidugi tänastes okupatsioonioludes selge, et „piisav" materjaliga varustamine on vaevu võimalik, aga see pole põhjus jätta üritamata, levitada võimalikult head ja võimalikult palju materjali.

 

Sellepärast ootab NSDAP/AO oma liikmetelt ja kaastöötajatelt, et nad materiaalselt tõhusalt end rakendaks ja vähemalt osa rahalisest koormast kannaksid. On aktivistide ringis teada, et NSDAP/AO saadab rohkem materjale laiali kui rindevõitelejate poolt „kinni makstakse" või saaks makstud.

 

Teine ülesanne on materiaalse aluse ehitamine, mis on propagandatöö laiendamiseks ja jätkamiseks ilmtingimata vajalik. Võitlus ressursside pärast saab pikas plaanis olema otsustav faktor. Sellepärast on toetused ja annetused väga tähtsad.

 

Kolmas ülesanne on ühtse organisatsiooni loomine. Tugev sidumine aga oleks põrandaalususe tõttu puhas enesetapp. Ainult rakkustesüsteem, mida varustab välismaakeskus propagandamaterjaliga, on end praktikas õigustanud. Vaid vähesed NSDAP/AO kamraadid on kleepimisaktsioonidel vahistatud. Peaaegu kõik teised vahistamised on seotud teistsuguste aktsioonidega. Tuleb mainida ka, et mitte välismaa juhtkeskus ei ehita rakukesi, seda teevad kohalikud rakukeste juhid ja aktivistid, samuti viivad nemad ka iseseisvalt läbi aktsioone. Seega on neil palju vabadust organisatsioonijuhatuse suhtes ja neil on ka võimalus end tõestada võitluses. Juhatuse sekkumine pole soovitatav ega vajalik ja jääb minimaalseks.

 

 

Juhtimine

 

Ametlikult on kõrgeim organisatsioonijuhtimine sunniviisiliselt välismaakeskuse käes, kuna see peab enamuse organisatsioonijuhtimise funktsioone üle võtma, vähemalt nii palju kui see üldse põrandaaluse organisatsiooni puhul võimalik on.

 

Need funktsioonid on:

1. Varustamine propagandaga

2. Materiaalsete aluste loomine

3. Kommunikatsioonikeskuse loomine

4. Üldine koordineerimine

5. Organisatsiooni avalik esindamine

 

NS-liikumise ajalugu alates 1945. aastast on näidanud, et ükski organisatsiooni rakuke pole suuteline selliseid funktsioone täitma, eriti kui tegu on pikaajalise ja suure ettevõtmisega nagu see on NSDAP/AO.

 

Tegelikult pole juhtimine koondunud, mitte ainult välismaaorganisatsiooni ega mõne üksikisiku, vaid aastate pikkuse võitlusega tekkinud NS-juhtide ringi kätte. Enamus nendest juhtidest on riigisakslased ja tegutsevad Reichi aladel NS-põrandaaluses võitluses. Vähesed asuvad välismaal, kus nad peavad välismaakeskuse mehitama.

 

Kuna välismaakeskus kujutab endast väga väikest osa NSDAP/AO-st, kuigi ta peab NS-keelust olenevalt organisatsioonijuhatuse ülesandeid täitma ja nii nähtavasti liigsuurt rolli mängib, on ta juhtimise õigused üsna piiratud.

 

NSDAP/AO loobub igasugusest absoluutsest juhtimise õigusest. Ainult Adolf Hitleril oli õigus tingimusteta juhtimise õigusele. See ei tähenda aga, et me natsionaalsotsialistid loobuksime võitlusvõimelisest organisatsioonist ja ta juhtidele vajalikest eesõigustest, vaid et seda sihti tuleb realistlikul viisil järgida.

 

NSDAP/AO on seisukohal et ta peab end tõestama eelkõige NS-võitlejate silmis ja vastupidi, et järglaskonda ei saa nõuda, vaid see tuleb välja teenida, liikmed ja kaastöötajad tõestavad end läbi tegude, mis ei sõltuv „liikmelisusest".

 

Truudus on alus, millel põhineb igasugune vabatahtlikult saavutatud järglaskond, on usalduse suhe vastutustundest, ühtsuse ja (ka organisatoorse) kaasakuuluvustundest, mida saab, vaid vähehaaval areneda.

 

„Liikmelisus" NSDAP/AO-s pole formaalne. Erinevalt toetajaskonnast pole olemas mingit kaarti ja igakuiseid makseid. Samuti mitte tunnistust ega märke. Liikmelisus seisneb selles, et endas nähakse NSDAP/AO liiget ja käitutakse sellest vastavalt, niisiis ta huvide eest seistakse, tema juhiseid järgitakse ja ta juhtimist tunnistatakse.

 

See on NSDAP/AO liikmelisus. See on meie tee.

 

Eesti Keel